Eesti Filmiarhiiv

Inimese mälu säilitab häid ning kustutab halbu mälestusi. Samasugune protsess näib olevat tegev ka ühiskondlikus mälus. Tänu mõnele telesarjale ja ajalehtede nostalgiarubriikidele võib nooremale põlvkonnale varsti jäädagi mulje, et nõukogude aeg oli veidra argikoomikaga täidetud kergelt napakas, kuid omamoodi hubane ja turvaline ajastu.

Ent ka palju vanemad, nõukogude aega täiskasvanuna kogenud inimesed tõmbavad mu meelest liiga kergesti paralleele tollaste olude ja Eesti või Euroopa tänapäeva vahele.

Praeguse demokraatliku poliitikaelu teatav stagneerumine on ebameeldiv, kuid alust võrdluseks nõukogude stagnaajaga annab see sama vähe kui tõsiasi, et nii tänavu kui ka näiteks 1983. aasta suvel sadas aeg-ajalt vihma.

Võimalik, et nõukogude aja "helestumisele" aitab kaasa ka müüt üdini rahumeelsest vabanemisest, "laulvast" revolutsioonist. Ühiskonnakord, millest loobumine oli sama lihtne ja kerge nagu talvemantli seljast võtmine kevadpäikese käes, ei saanud ju olla ränk ja ahistav! Selline järeldus klapib hästi kokku ka nostalgiaseriaalidest tekkinud kujutlusega Nõukogude riigist kui veidrike kommuunist.

Oleneb, kuidas vaadata

Mulle tundub - ma lausa mäletan -, et 1987. aastal alanud vabanemisprotsess ei olnud sugugi kerge ja kindla peale ette võetud lauluvõi(s)tlus. Mäletan, kuidas KGB kiusas taga mu tuttavaid ERSP liikmetest täiskasvanuid, kes osalesid demonstratsioonide korraldamises. Ma mäletan oma ema ja vanaema nutmas, kuulates raadiost peaminister Savisaare appikutset Toompeale 1990. aasta mais (kuna Tallinnani oli 200 kilomeetrit, ei saanud nad parimagi tahtmise korral sellele kutsele ise reageerida).

Mäletan, kuidas Rannu muinsuskaitseklubi esimees Aare Mäemets uskus 1991. aasta 13. jaanuaril, Leedu verisel pühapäeval, et teda ja tuhandeid teisi poliitiliselt aktiivseid eestlasi ootab peagi arreteerimine. Ta otsustas selleni jäänud päevad või nädalad pühendada kohaliku Vabadussõja mälestusmärgi taastamise ettevalmistustööle.

Järgnes suvi, mil tapeti Leedu piirivalvureid, mil soomustransportöörid logistasid läbi Eesti siinset demokraatiat lämmatama... Eufoorilised mälestused 20. augustist ning taastatud vabaduse mesinädalatest kipuvad neid karme hetki varjutama.

Võib-olla on meie vabanemisprotsessi võimalik vaadelda hoopis sõjana - kummalise aegluubis kulgeva väga madala intensiivsusega sõjana, millele ometi on omased sõjale iseloomulikud rängad tagajärjed rahva tervises, majanduses ja vaimuelus.

Ehkki Eesti vabanes veretult, rippus vägivaldse lahenduse võimalus kogu aeg meie pea kohal - ja me teadsime seda toona väga hästi. Rahumeelsele Balti ketile reageeris Moskva varjamatu vägivallaähvardusega.

Mati Graf kirjutab oma raamatus "Impeeriumi lõpp ja Eesti", et juba 1989. aasta detsembris käis Pihkva dessantdiviisi komandör Eestis "nõukogude korra taaskehtestamist" ette valmistamas. Eesti NSV toonane sõjakomissar Rein Põder suutis külalise indu jahutada, kuid relvastatud rünnaku kavandamine jätkus.

1991. aasta jaanuaris algasidki kolmes Balti vabariigis impeeriumimeelsete koordineeritud protestid hindade tõusu ja Nõukogude "põhiseaduse" rikkumise vastu, vägivald vallandus Leedus ja liikus sealt kavakindlalt edasi põhja suunas. Augustikuine soomukikolonni sõit Tallinnasse oli paljuski teatraalne etendus rahva hirmutamiseks, kuid Eesti mehed, kes valmistusid süütepudelitega neid soomukeid ründama, seda ju ei teadnud; ning kui riigipööre oleks osutunud edukaks, oleksid nii Pihkva soomukid kui ka arvukad Eestis paiknenud Nõukogude väeosad kahtlemata ka tegevusse astunud.

Isegi taasiseseisvumine ei lõpetanud sõjaohtu. Demokraatlik Jeltsini-Venemaa oli 1991. aastal Eesti liitlane, edaspidi aga juba vastane, pinge siinsete Vene sõjaväeosade ja Eesti relvajõudude vahel ähvardas kohati kontrolli alt väljuda.

Aegluubis laastamistöö

Sellise närvilise õhkkonna kestmine pikkade aastate vältel pidi jätma oma jälje ka Eesti ühiskonnale. Mentaalne sõjaseisukord võib ühiskonda lõhkuda samamoodi nagu tegelik sõda, ainult et laastamistöö kulgeb samuti aegluubis, traumad ilmnevad aastate või isegi põlvkondade pikkuste viivitustega. Võib-olla on just sellega seletatav Eesti ja teiste Balti riikide 1990. aastate siirdekriisi ränk iseloom muu Ida-Euroopaga võrreldes.

"Keskmine eluiga lühenes järsult, jõudes 1994. aastal meestel 60,5 ja naistel 72,7 aastani," kirjutab tänavune inimarengu aruanne. "Kesk-Euroopa siirderiikide taustal annab eluea sedavõrd ulatuslik lühenemine tunnistust nii ühiskonnamuutuse kiirusest kui ka raskusest sellega kohanemisel, eriti puudutas see paremas tööeas mehi."

Tahaks siinkohal küsida, milline on rahvapärane nimetus siirdekriisile, mis kiiresti ja tõhusalt tapab tööeas mehi? See on sõda. Demograafid Kalev Katus, Allan Puur ja Asta Põldma on kogumikus "Rahvastiku ühtlusarvutatud sündmus- ja loendusstatistika" otsesõnu võrrelnud 1990. aastate kõrget suremust "sõja või mõne epideemia põhjustatud suremuskriisiga", eriti drastiline oli suremusnäitajate tõus Ida-Virumaal. Piisab 1990. aastate lehtede sirvimisest, et veenduda, kui odav oli toona inimelu: 3, 4 või isegi 5 hukkunuga õnnetused ja kuritööd pälvisid vaid mõnerealist äramärkimist musta kroonika rubriigis. Eesti vabadusvõitlus polnud veretu, kuid see veri valati privaatselt ja omaette, ilma fotovälkude sähvimiseta.

Meie uus ja aegluubis peetud vabadussõda oli seda kurnavam, et see oli sõjana välja kuulutamata ja teadvustamata. Inimesed, kes on selles sõjas kaotanud kui mitte just elu, siis tervise, hambad, töökoha ja perekonna, ei taju end sõjaohvritena, vaid luuseritena; nad asetavad süü ebaõnnestumise pärast omaenese õlgadele, ning ühiskondlik arvamus nõustub nendega. Peab ikka loru olema see, kes Eesti üldise eduloo taustal on osanud alla käia, mõtlevad ohvrid ise ja nii mõeldakse ka neist.

Kui külad põletatakse maha päris sõjas, siis on selles süüdi vaenlane; meie külad on nähtamatu leegiga põlenud kakskümmend aastat ning me kipume selles süüdistama iseennast või viimasel ajal üha rohkem ka oma riiki, mitte sõjaga võrreldavat kriisi ja selle järelmeid, mis meid küladest minema peletab.

Läksin eelnevas lõigus grammatiliselt minevikult sujuvalt üle olevikule. Kõige tähtsam ongi mu meelest küsimus, kas see aeglane sõda kestab veel praegugi edasi, ja kui see on nii, siis kuidas ükskord ometi jõuda rahuni. Kas eestlaste emigreerumine on põgenemine selle sõja eest? Kas meie ühiskonnale omane eesmärgikultus ja projektipõhine mõtlemine on lahinguüksusele iseloomulik lähenemine, mis aitab küll edukalt vallutada kõrgendiku nr 7, kuid toob alati kaasa ka ohvreid? Kas kärpimise ja kasinuse ideaale jutlustav valitsus on nagu taganeva armee väejuhatus, kes raporteerib tõrjevõitudest? Ja kas väljendit, et riik "evakueerub" maalt, tõmmates kokku sealset infrastruktuuri, tulebki mõista militaarses kontekstis?

Vaimse sõjaseisukorra jätkumisele võib viidata ka võitlusretoorika leidumine meie riigijuhtide sõnavõttudes. "Täpselt samad asjad, mida me kodus teeme, on vaja Euroopale niimoodi peale suruda, et me oma suveräänsust ei hävitaks," pihtis rahandusminister Jürgen Ligi mullu sügisel TV 3 intervjuus. "Keegi ei saa aru, milliseid põdemisi ja milliseid võitlusi me võitleme."

Ei teeks midagi teisiti

Kui ma satuksin tagasi 1987. aastasse, võtaksin ette kõik selle, mida võtsid toonased täiskasvanud. Vabadussõdu ei ole kunagi põhjust kahetseda. Kuid me peaksime senisest rohkem teadvustama, et vabanemine oli ränkraske võitlus, mis pole päriselt lõppenud tänini; et sõjakahjud pole meie endi ega meie riigi, vaid kurja ja õela, kaugeltki mitte veidrikust vaenlase põhjustatud.

Nüüd, mil viimane kõrgendik on vallutatud (EL, NATO ja euro saavutatud) ja ametlik rahuleping vana vaenlasega saab kohe allkirjad (Eesti-Vene piirileping seda ju sisuliselt on), ootab vabastatud maa valitsuselt mitte sõjakärbete jätkumist, mitte evakueerumist ja rindejoone lõputut õgvendamist, vaid ülesehitustööd.