Janno Reiljan Pille-Riin Pregel
Haritav põllumaa ei teki iseenesest. Selle kättevõitmiseks on valu ja vaeva näinud kümned põlvkonnad. Eesti põllumajanduse jätmine turuturbulentside meelevalda, hävitas suurema osa Eesti põllumaa turuväärtusest, sest maalt oli võetud võime selle harijat toita. EL viis “idalaienemist” ette valmistades 2000ndate algul läbi ühise põllumajanduspoliitika reformi, mis jaotas ÜPP kaheks: vanadele liikmesriikidele maksti “ajalooliselt kujunenud” toetussummasid lihtsalt edasi; uutele otsustati toetussummad eraldada tegelikult kasutuses oleva põllumaa pindala alusel. Seejuures määrati kasutuses oleva maa pindala 1990ndate lõpu, s.t Eesti põllumajandusele kõige raskema aja seisuga. Suuri sõnu solidaarsusest kasutavad nn rikkad ja ilusad vaesemate ja eelkõige rumalamate ajupesuks. Pärast toetustebaasi liitumislepingus fikseerimist ei ole ELi valitsejail midagi tegelikku maakasutust iseloomustavate andmete avalikustamise vastu, kuna need ei mõjuta eraldatavaid toetussummasid enam kuidagi.
Avalehele
0 Kommentaari