Ning kui oled sattunud avalikku ruumi, antud juhul televisiooni tööle, siis ei jää üle muud, kui see äraaetud kronu ikka ja jälle püsti upitada ja üles mukkida! Ühest sellesuvisest “mukkimisepäevast” võin rääkida loo.

Olime Kopenhaagenis kolmekesi: mina ja veel kaks naist. Sõitsime lennuväljalt taksoga hotelli, mis pidi vähemalt hinna järgi olema luksuslik – üks tuba 160 eurot öö...

Mu tuba oli väike nagu seebikarp, higistama ajav nagu leiliruum ja ilma igasuguse võimaluseta seda ka jahutada – õues oli 29 kraadi kuuma ja ainus võimalus ruumi jahedamana hoida, oli aken kinni panna.

Panin akna kinni, võtsime kaasa linnakaardi ja sõitsime staadionile Robbie Williamsi kontserdile. Meil polnud aimu ka, kus see staadion asub, aga taksojuht ju teadis. Pealegi sammus kogu rahvas ainult ühes suunas.

Kontsert lõppes pisut enne keskööd. 60 000 inimest hakkas liikuma linna poole. Läksime sinna, kuhu kõik. Tatsasime paistes jalgadel kuulekalt hanereas ja nii umbes 7 kilomeetrit.

Enne kella kahte sain voodisse. Oleksin tahtnud mõelda nähtud kontserdi põhjal mõne uue küsimuse Robbiele järgmiseks päevaks, aga langesin voodis nagu mingisse õudus­unenäkku, mis koosnes kuumast toast, porolooni täis peaalusest ja pehmekskeedetud jalgadest.

Suutsin mõelda vaid sellele, mitu tundi on äratuskella helisemiseni
jäänud.

Pärast paaritunnist voodis küljelt küljele keeramist, tänavalt kostva jutukõmina ja autouste prõmmimise kuulamist ja iseendale surmväsimuse konstanteerimist oli valge väljas.

Kell näitas 4.30, kui esimene kaubaauto mu akna all koha sisse võttis. Oigava häälega läks veoauto tagumine luuk lahti, siis asusid omi liigutusi tegema metallist haarmed, mis üksteise järel upitasid autost välja pirakaid veepudeleid.

Kõigepealt potsatasid nad asfaldile mu lahtise akna all, siis vedas autojuht tünni kõnniteele, siis mööda treppi hotelli koridori ja sealt edasi kööki... Kõike seda hingekriipival häälel umbes 40 korda järjest.

Veeauto järel saabus toiduauto, siis prügi äravedaja, siis... Selleks ajaks olin ma juba püstihull ja teadsin ainult seda, et mingit intervjuutegijat minust täna küll ei ole. Olin täiesti magamata!

Intervjuupaigas hakkas Kairit mind ikkagi “üles mukkima”. Pimeda toa pimedas nurgas ta seal midagi minuga tegi.

Vaadata sain ennast ainult tualeti pisikesest peeglist. Peale juuste polnud mu peas midagi – mitte ühtegi mõtet!

Siis tuli Robbie manager ja ütles, et artistiga tervitamist filmida ei või. Artist koos neljainimeselise kaaskonnaga sisenes hetk hiljem.

Ma ei saanudki aru, kumb meist rohkem värises, kas mina või Robbie…
Pingete mahavõtmiseks alustasin juttu kõigest muust kui sealt, kust ma tahtsin alustada.

Täpselt 32 minuti pärast ütles Robbie manager, et nüüd tuleb viimane küsimus. Saade oli aga ette nähtud sama pikk... Mis tähendas, et materjali väljaviskamise ruumi polnudki.

Robbie Williamsi kaks kilo kaaluva elulooraamatu, mille olin Eestist kaasa võtnud, unustasin kotist välja võtta. Nii et autogrammi ma temalt ei saanudki.

Ja ainsal fotol, mida toimetaja Riina minust ja Robbiest koos tegi, on mul kolm silma...

Saate endani jäi sel päeval veel kolm nädalat.