Autor: Valdek Alber

Pöörasin ümber ja ehmatasin: üle ekraani laiutas hiigelsuur... minu nägu! Kaamera ulatus halastamatult iga kortsu ja soolatüükani, ainsad, mis näha ei olnud, olid siseelundid. Pilt oli ähvardavalt mustvalge, ja lokitud-mukitud üleelusuurune vuhva kõneles mingist uuest saatest. Ei olnudki rubriigist “Neid inimesi otsib miilits”, jutt käis hoopis perest ja peost!

Aga missugune pere registreeruks vabatahtlikult saatesse, kuhu osalema kutsub nahkadesse riietatud nais-vangivalvur?! Vähemalt iseendale ma sellisena paistsin ning sain aru, et kui uue peresaate saatus jätta selle videoüleskutse kätesse, siis mingit uut saadet ei tule. Niipalju siis sisu vastavusest vormile ehk teisisõnu: liialdatud “glamuur” tapab igasuguse soovi saada osaliseks tõetruudusetust elust nimega televisioon.

Ah et kus ma siis ise olin, kui seda reklaami tehti? Olingi seal. Lootes, et minu osa valmisreklaamis on palju väiksem ja mitte nii hirmutav! Ma eksisin. Nüüd tean, et parem juba käia ilma igasuguse meigita ja higistavana mööda kirbuturge ja rääkida inimestega, kes samuti oma välimust üle ei tähtsusta, kui et lasta endast teha keegi, kes sa ei ole! Kahjuks on see jälle vaid tagantjäreletarkus, nii et päästan, mis päästa annab ning räägin need uue saate jutud siinkohal ilma igasuguse pildita üle.

Ma ei ole tegelikult mingi meelelahutusinimene. Või nagu on öelnud Ingrid Rüütel: “Skorpionid ei ole päikesenaised!” Õige. Oleme liiga kriitilised selleks, et teha kogu aeg viisakalt head nägu. Eks ma viimased kaheksa aastat proovisingi teha saateid, mis sundisid kaasa mõtlema ja järele mõtlema.

Sest mida keerulisem elu on, seda rohkem järele mõelda tuleb! Suhted, töö, üksindus, vanadus, haigused, raha... Kuna kõik need probleemid ei lõpe aga enne, kui elu otsa saab, siis tuleb endale aeg-ajalt meelde tuletada, et elu hulka kuulub ka rõõm. Mõned meist leiavad rõõmu igast hetkest, mõnele aga tuleb head tuju toota ja rõõmu näidata. Ma isegi avastan ennast mõnikord televiisoriga kaasa nutmast ning mind ajavad nutma eelkõige ilusad ja head asjad.

Ma väga loodan, et sügisest alustav “Perepidu” on ilus ja hea. Kui eelmisel sügisel nägin Ott Leplandi koos vanaemaga laulusaates laulmas, siis nutsin lahinal. Selleks et saade oleks kaasakiskuv, pole vaja mingit glamuuri. Ei ole vaja isegi noori ega ilusaid inimesi. On tarvis emotsiooni, mis südame kiiremini põksuma paneb: see on ausus! Kui hing koos muusikaga heliseb, siis ei mõtle sa homsete murede peale.

Ilu on see, mis elu ilusaks teeb, ja muusika – üks lihtnegi laul – võib olla ilu täis... Või missugune pilt soojendaks südant rohkem kui üksteisest hoolivad inimesed, kes teineteisele otsa vaadates laulavad: “Sulle kõik nüüd ütlen...”?

See viimane oli vaid üks näide. Tuletage meelde see laul, mida teie peres on koos lauldud, ja mõelge, kes võiksid olla need neli teie suguvõsast, keda lavale saata, ning pange nimi kirja! Kuna iga pere astub üles kolme lauluga, on võimalusi etteasteteks igasuguseid: ühe laulu ajal näiteks on solist 14aastane perepoeg, teises aga 70aastane vanaema. Ja ülejäänud kolm liigutavad solisti taga nii suud kui jalgu!

Tore oleks, kui saaks nalja, aga ideaalne oleks, kui naljale lisaks kõlaks stuudios ka ilus muusika. Ma ei looda, et uue saatesarja kaudu leiame kusagilt Eestimaa metsast oma Susan Boyle’i, aga “Perepidu” võiks olla võimalus ka neile, kes siiani pole mingitesse konkurssidesse just ea tõttu mahtunud!

Meie saates pole oluline iga, välimus ega professionaalsus – tähtis on tahtmine väljendada laulu kaudu rõõmu, mis ülejäänutelegi meelde tuletab, et elus on nii pagana palju toredaid asju... Aadress registreerumiseks on perepidu@err.ee.