Maire Aunaste: Elamise julgus
Viimati nägin seda seljakotti 10 päeva tagasi, kui mu tütre pisike pere Eestist Hispaaniasse lendas. Neil seal Tartus on käsil korterivahetus ja laste isa müttab remonti teha. Kuna vanast korterist tuli välja kolida ja uues veel elada ei saa, otsustas mu isepäine tütar, et parem, kui kellegi toanurgas olla ja õues lumega võidelda, on sõita riiki, kus tänu päikesele on kahe lapsega kergem.
Nii nad siis läksid – väike ema koos kahe lapse, isegi tühjalt raske kahe-lapse-käru ja hiigelsuure seljakotiga... Minul tuli neid juba Tallinna lennujaamas vaadates hirm peale, aga ainus, kes reisiraskusi ei kartnud, oli reisiseltskond ise.
Lennusõit Barcelonasse olevat ühest ümberistumisest hoolimata kujunenud kergeks. Seda, kuidas nad oma kompsudega lennujaamast raudteejaama jõudsid, ma õnneks ei näinud. Siis tuli kolm tundi rongi oodata ning...
Jah, sealsamas Barcelona raudteejaamas esimene – ei, mitte laps! – kott juba kaotsi läkski. Riidest õlakott, kus oli hädavajalik mähkme- ja söögitagavara ning arvuti. Kuhugi raudteejaama põrandale see maha igatahes jäi. Ja kaotust märgates tormas paanikas arvutiomanik muidugi kotti otsima. Joostes.
Aga kujutage ette, kuidas joostakse 20kilose seljakotiga, mis on lastekärus, seitsmekuuse imikuvolaskiga, kes ripub traksidega ema ees, tehes igal põrgatusel imestusest imelikku häält ning unustamata muidugi ema käe otsas jooksma pidavat kahe ja poole aastast tüdrukutirtsu, kes tavaliselt ei tee ühtegi sammu ilma küsimusi esitamata! Tavaliselt nende kannatlik ema muudkui vastab. Aga mitte seekord.
Seekord esitas õigesti vastamist vajava küsimuse hoopis raudteeametnik, kes koti leidnud oli. “Mis teil selles kotis peale arvuti veel on?” küsis naine. Elisel ei tulnud suure ähmiga midagi muud meelde, kui üks raamat, mis Lydia jaoks kotti sai pistetud.
“Une-Mati Rannakülas!” ütles Elis võidukalt ja eriliselt hea diktsiooniga. Tänu millele sai ta arvuti tagasi... Aitäh, täppidega tähed!
Rongis mööda Hispaania idakallast sõites tundis Elis ennast juba nagu välismaal. Seda tänu hispaanlaste eriliselt soojale ja osavõtlikule suhtumisele lastesse. Reisi alguses nägid vagunikaaslased vaid pisikest Helene Suve, sest Lydia Johanna istus käru tagumisel istmel, kus seljakott ja tekk teda varjasid.
Aga kui Lydia siis ühel hetkel kärust välja ronis, pobises kogu vaguni naispere häälekalt: “Madre mia!” Sest näha üht lapseohtu ema ilma meheta koos kahe lapse ja eeslikoormasuuruse padajanniga võõras riigis reisimas on tänapäevalgi harvaesinev nähtus...
Nii et kõik mu enda reisid tundmatusse – ükskõik kas siis Vene ajal itta või Eesti ajal Läände – on mu tütre ettevõtlikkuse kõrval köki-möki!
Mina vastutasin ainult iseenda eest, mu tütar peab aga järgmised kaks kuud oma pisiperet üksi söötma-valvama ja kasvatama ning ma olen kindel, et ta saab hakkama. Elavad nad, muide, saksa pensionäri Walteri majas, kus välisuks on lukust lahti ka siis, kui peremees ise Saksamaal on... Üüri see mees ei küsi ja pealegi on ta taimetoitlane nagu mu tütregi pere.
“Kus sa oled, Lydia?” küsisin just täna Skype’is oma vanemalt lapselapselt, kelle jaoks rääkimine on väga uus asi.
“Spaanias!” vastas Lydia, kes arvatavasti usub, et Tallinn koos vanaemaga on kusagil kõrvaltoas. Jah, maailm muutub üha väiksemaks ja ellujäämise võimalused suuremaks. Tuleb vaid leida õige uks. Nii et võlusõnad neile, kes otsivad hetkest ja oludest väljapääsu: õppige keeli ja olge uudishimulikud! Pealegi – tagasitee koju, nagu jalgrattasõitki, ei lähe kunagi meelest ära...
