k Autor: Valdek Alber

Kui olin Amsterdami hotelli juba välja valinud, hakkasin kahtlema, kas seal katusesviidis sünnipäeval üksi olla on ikka parim mõte. Ameerika presidendi valimisi televiisorist vaadata üksi ju võib, aga heas restoranis ihuüksi õhtust süüa on kurb...

Niisiis kutsusin kaasa sõbratari, kelle reisikulud ma katta lubasin. Sest enamik inimesi ei saa endale nädalapikkust mittetöötamist ja ootamatuid väljaminekuid ju lubada. Amsterdami läksime mõlemad esimest korda.

Ma ei hakka siinkohal rääkima, kuidas mulle meeldib kõikesalliv elukeskkond ja rõõmsad inimesed. Kellele see ei meeldiks. Tahtsin rääkida hoopis sellest, miks sõbratar mu peale solvus.

Kõik oli hästi reisi viimase päeva õhtuni. Olime trampinud risti-rästi läbi Amsterdami, käinud muuseumis, söönud lõunat, higistanud kohustuslikke suveniire ostes poodides ringi, ja õhtu oligi käes! Vanalinna restoranid paistsid läbi akende kõik täis olevat. Kiirtoidukohad ei tulnud kõne alla, sest tahtsin pakkuda sõbratarile viimasel reisiõhtul veel mõnd uut maitseelamust.

Kuna Argentina grillvorstide ja valges veinis küpsetatud tigudega olin ma eelmistel söögikordadel juba alt läinud, siis küsisin oma kaaslase käest nüüd ettevaatlikult, et kas ta kevadrulle ikka sööb. Olime istet võtnud peenes Aasia restoranis ja mina uurisin menüüd.

“Mis need kevadrullid on?” küsis sõbratar ja mina ei uskunud oma ­kõrvu.

“Kuidas on võimalik, et sa ei tea, mis on kevadrullid?” küsisin vastu. Noh, ja nii see tüli siis algas. Mu sõbratar oli pisarateni solvunud, et ma kõike oma mõõdupuuga mõõdan. Mina jälle arvasin, et minu mõõdupuu on täiesti tavaline mõõdupuu... Tagantjärele tean, et eksisin.

Enamik eestlasi ei käi enam restoranis. Või kui, siis ainult kord aastas mõne tähtpäeva puhul. Enamik eestlasi ei reisi. Sest neil pole selleks raha. Enamik eestlasi ei käi toitu ostmas ka Stockmannis või Tallinna Kaubamajas, kust kevadrulle saab kaasa osta. Enamik eestlasi sööb võimalikult odavat toitu, sest muidu ei jõuaks nad oma laene ja elektrit ja bensiini ja laste kooliskäimist kinni maksta. Usun, et selle enamiku hulgaks on umbes 80% eestlasi.

Eelmise nädala Eesti Ekspressis kutsub Jaak Mosin Eesti pensionäre elama Tenerifele, kus ta ise elab ... tünnis! Eesti lipp peale maalitud ja puha. Väga mõtlemapanev intervjuu Krister Kivilt. Tenerifel saavat 700 euroga kuus hakkama. Kuna härra Mosinal seda sissetulekut ei ole – tema pension on ainult 230 eurot kuus –, siis elabki ta sõna otseses mõttes tünnis. Ja ütleb, et mitte keegi kohalikest ei usu, kui väikese pansioniga mõnes riigis peab hakkama saama.

Selle loo moraal on, et eestlased ei saagi endale inimväärset elu lubada. Vähemalt need põlvkonnad, kes oma pensioni nõukogude ajal ja kahel viimasel aastakümnel on välja teeninud või teenimas. Sest selleks, et end vanaduses materiaalselt vabana tunda, peaks kogu aeg säästma. Aga millest säästa? Isegi siis, kui istuda ainult ahju taga ja oodata surma, kulub ära see rahanatuke, mida enamik inimesi teenib...

Ühel päeval ütles mu tütar, et kui ma oma ema, s.t tema vanaema vaatama lähen, tuleks mul talle ikka korralikku toitu viia. Sest vanaema ostvat koju mitte juustu, vaid juustulaadset toodet! Täpselt nii ongi nende juustu moodi pulkade pakendi peale kirjutatud...

Siis ma mõtlesingi, et kahju küll, aga sajad tuhanded eestlased ei ela mitte normaalset elu, vaid seda, mis on suure osa maailma silmis ainult elu moodi...

Muide – kevadrullid selles Vietnami restoranis viisid keele alla! Tänu millele leppisime sõbratariga ruttu ära.