Autor: Valdek Alber

“See on ju maailma kõige raskem küsimus,” vastas Koit. Jah, ja ega 33aastane inimene peagi veel nii filosoofilistele küsimustele vastuseid otsima. Noorelt tundub, et vastuste aeg on kusagil mägede taga.

“Aga sa ise?” küsis Koit vastu. Paras mulle, mõtlesin... Sest ega minulgi head vastust olnud.

“Kui ma sinuvanune olin, siis ma kohe kindlasti õnnelik ei olnud,” ütlesin.

“Tõesti või?” imestas paljude eestlaste lemmik siiralt. Selles eas arvatavasti mõeldakse, et kui noorena ka õnnelik ei olda, millal siis veel...

“Aga nüüd, viimased aastad, tunnen ma ennast juba täitsa õnnelikuna,” ütlesin. Koit viisaka inimesena seekord imestust enam välja ei näidanud. Kui telekaamera ees rääkimiseks on aega poolteist minutit kahe inimese peale kokku, siis arukaid arutlusi pole mõtet lootagi.

Nii otsustasingi, et uue aasta alguseks võiks selle õnne-asja rahulikult lõpuni mõelda. Ehk on sellest kasu neile, kes ei usu, et eluga rahul olemine võib alata alles pärast nooruse lõppemist.

Mina võrdleksin elu kaarsillaga. Selle silla, mida mööda me sünnist surmani kõnnime, ehitab igaüks oma eluga ise. Ja kui me neid sildu kõrvuti näeksime, oleks pilt nagu vahutav jõgi: mõned lained on õige väikesed, mõned tormakad teravatipulised, mõned kaunilt laugjad ja mõned uhkelt kõrgekaarelised... Oleneb inimese iseloomust, millise kõrguse ja kaare ta oma elule annab.

Niikaua, kuni me kõrgeima tipu poole rühime, pole aegagi mõelda selle peale, kas me oleme õnnelikud või rahul. Kuidas saakski üks ehitaja rahul olla enne, kui ehitis valmis on. Eriti kui tegu on sillaga, mille mõlemad otsad peavad kindlale kaldale toetuma.

Niisiis me muudkui rügame, oleme rahulolematud, väsinud ja tihti ka tüdinenud – ja seda juba enne 40. sünnipäeva! Aga selleks ajaks on pool elu elatud. Mõni ime, et just siis tabab inimesi esimene tõeline masendus: paljudele tundub, et ollakse ebaõnnestunud ning et vigade paranduseks enam aega ei ole. Või kui ongi, siis mille nimel? Noorus on nagunii seljataga!

Ja jumal tänatud, ütlen mina! Umbes 50. sünnipäeva paiku algab mõnus rahulik elu: sa ei pea enam midagi ega kedagi taga ajama. Istud omaehitatud kaarsilla kõrgeimas tipus nagu pargipingil ning vaatad ilma ja inimesi, nagu näeks neid esimest korda – kõrgelt näeb ju kaugele! Ning mõtled: miks nad seal all küll sibavad? Ja kuhu?

Olen viimastel jõuluõhtutel oma ema juures teinud hunnikute viisi pilte − ikka sellest tagatoast, kus on kuusk ja jõuluvana. Mu ema istub aastate viisi ühes ja samas tugitoolis ahju kõrval ning ei tee õieti midagi – muudkui vaatab, kuidas lapsed ja lapselapsed luuletusi loevad. Ja aeg-ajalt loeb ta ise ka, ikka ühtesid ja samu jõulusalme.

Mina kogun aga oma ema ilmeid, tema naeru ja naeratusi fotodele. Ta on ilma meie isata elanud juba 20 aastat, aga ei nurise armastuse puudumise või raha vähesuse üle. Sest kui sa omaehitatud kaarsillalt hakkad teisest sillaotsast maale tagasi jõudma, tuleb astuda ettevaatlikult ja väikeste sammudega. Selleks et jätkuks aega ja energiat iga hetke üle rõõmustamiseks. Ja nurisemiseks pole siis enam lihtsalt jõudu.

Need, kes sellest aru saavad, ongi õnnelikud. Minuvanused, kes on õnne poole teel, on lõpetanud igasugused vastuvõitlemised. Ainus, mis on võitlemist väärt, on millegi poolt. Ikka selleks, et noored sillaehitajad naudiksid tööd ja teed ennast ning tunneksid õnnelik-olemise võimalikult vara ära.