Maire Aunaste: emadest ja emadele
Paar kuud tagasi, pärast üht laulusaadet, trehvasin lugema kommentaari, kus kirjutaja Anule soovitas: võiksid tegelda ikka millegi tõsisemaga... Vihjatud oli mitte konkreetsele saatele, vaid teletööle üldse! Raputasin uskumatusest pead.
Ma muidugi ei tea, mis tööd kirjutaja ise teeb – võib-olla on ta kirurg või kaevur! –, aga aastate kaupa õhtust õhtusse saatejuhtimist tuleb pidada igatahes üheks raskemaks ametiks kõigi teiste hulgas. Ilma inimesteta televiisori sees ei oleks ju mõtet neid aparaate koju üldse osta! Ja kõik me teame, et väga paljudele inimestele on televiisor nii sõbraks, suhtluspartneriks kui ka meeleolu ülevalhoidjaks.
Eespool nimetatud kommentaari kirjutaja peaks nüüdseks aga küll rahul olema, sest Anu valmistub väga tõsiseks rolliks, pean silmas muidugi emaks olemist.
Mu enda tütar on täiskohaga ema kahele pisikesele tütrele. Mina ei tea, kust ta seda õppis – täielikku lastele pühendumist... Ma poleks ka iial uskunud, et ühe tillukese ema sisse nii palju tugevust mahub!
Tingimusteta armastus annab jõu... Kui veel minu põlvkond kasvas üles teadmisega, et ema ja isa on kogu aeg tööl, siis mu lapselapsed pole siiani tundigi üksi kodus või lastesõimes olnud. Teadmine, et sind ei jäeta kunagi maha, teeb inimese õnnelikuks. Ja sellistest inimestest koosnev ühiskond ei oleks tige või hoolimatu.
Mu tütar koos lastega tuli hiljuti Hispaaniast. Kuna nad viibisid seal kaks kuud, siis oli Elisel aega sealset elu ja inimesi jälgida. Kohe esimesest päevast peale torkas talle silma kaks suurt erinevust Eestiga võrreldes.
Esiteks, hispaanlased jumaldavad ja imetlevad lapsi. Laste emasid muidugi ka. Eriti kui kleenuke blond ema on kahe lapse ja raske käruga ning ilma meheta. Hispaania naised pole kunagi ilma meheta!
See oligi see teine erinevus: abielupaarid koos jalutamas... Ka väga eakad on ikka koos. Meil näeb enamasti eakaid üksikuid naisi, sest mehed on kõrvalt kas kadunud või enne naisi igaveseks lahkunud. Mis salanipp neil hispaanlastel küll on, et elatakse kaua ja õnnelikult, seda mu tütar teada ei saanudki, aga pole ju mingi saladus, et looduse ilu ja päikeseline kliima annavad inimesele elujõu.
Meil on ka nüüd kätte jõudnud õnnelik-olemise-aeg tänu saabunud soojale. Iseasi, kas kaheksa kuud vingus näoga eestlased ennast küllalt kiiresti ümber häälestada suudavad. Mõnel võtab hinge ülessulatamine sügiseni aega. Tuleb jälle endale tunnistada, et sel aastal ei jõudnudki puhata, rahul ja õnnelik olla. Nii et alustama peaks kohe!
Üks võimalus rutiinist välja saada on kirbuturud: Tartus alustame 11. mail, Pärnus 18. ja Tallinnas Kalevi keskstaadionil 19. mail.
Paarkümmend aastat tagasi ütles üks mu naiskolleeg, et ta tahaks elada ilma asjadeta. Et ta oleks õnnelik, kui korter oleks tühi ja ruumi oleks palju. Oli aeg, kus poedki olid veel tühjad. Ja mina ei suutnud selle naise juttu puhta kullana võtta. Asjad, eriti ilusad ja need, mida mul ei olnud, olid ju nii tähtsad! Nii ma tundsin.
Nüüd mõtlen hoopis teisiti. Ma tahaksin elada samuti ilma asjadeta. Lagedas toas, kus oleks ainult hädavajalik! Tunnen viimastel aastatel lausa füüsiliselt, et asju täis maailm lämmatab mind. Eks proovin oma kirbuturgudel sel suvel jälle võimalikult palju asju maha müüa...
Emadepäeva puhul tuleks lillede ja soojade sõnadega üle külvata ka kõik vanaemad. Nii need, kes on oma lastele ja lastelastele tõeliseks tugisambaks, kui ka need, kes vanaemarolliks alles valmistuvad.
Ühe kallistuse saadan siinkohal Anu Välba ema Mallele, kes on sel emadepäeval arvatavasti õnnelikum kui kunagi varem... Ja mis te arvate, kellelt on Anu oma sooja naeratusega maailma ja inimesi vaatava ellusuhtumise pärinud?
Just neid, kellelt on pärida headust, me emadepäeval tänamegi.
