Aga solaariumi-ilus tüdruk hakkas sedasama žüriid selle eest, et teda järgmisse vooru ei lastud, lausa ähvardama! Sest ta mitte ainult ei arvanud, vaid oli lausa kindel, et on kogu Eestis parim kõigist...

Imelik lugu selle enesekindlusega. Minul ei olnud seda noorena kusagilt võtta. Mistõttu läks mul palju asju untsu.

Õigemini – palju asju jäi ära. Läksin näiteks lavakunstikateedri konkursile, olles kindel, et ega ma sisse nagunii ei saa! Seepärast ei valmistanud ma midagi ka ette. Ühe luuletuse õppisin vist ära. Ja mingi kurva laulu ümisesin laulda ka. Olin ette kurb sellepärast, et näitlejaks ma ei saa...

Samal ajal olin muidugi väga pettunud, et mu andekust läbi ei nähtud! Täpselt nii nagu tuhanded praegused noored, kes arvavad, et nende jumalik säde peaks välja paistma ka siis, kui nad peale püstiseismise mitte midagi ei tee.

Nüüd ma muidugi tean ja julgen kõva häälega välja öelda: andekusest, mis magab kusagil su sees, ei piisa! Tuleb teha palju tööd, et see, mis sinus peidus on, ulatuks ka teisteni. Ja ilu... Jah, mõnikord on just ilu ja mitte selle puudumine kõige kurja juur.

Kuna mina olin ilusatega võrreldes inetu, sai sellest mu enesekindlusetuse alusmüür. Ja võib-olla just see teadmine mind ka päästis. Kui iluga maailma ei valluta, tuleb teha midagi muud. Just nimelt teha!

Ning kuna ma peale õppimise muud välja mõelda ei suutnud, siis hakkasin otsast kohustuslikku kirjandust läbi närima. Selleks et ajakirjandusse sisse saada...

“Miks te ajakirjanikuks saada tahate?” küsis ühel heal päeval minu käest Marju Lauristin, ja nagu mulle tundus, pisut irooniliselt.

“Sellepärast, et ajakirjaniku eriala on näitlemisele kõige lähemal!” vastasin ma silma pilgutamata ning auväärsete õppejõudude rivi laua taga ei varjanudki oma muigeid.

Ma nimelt olin ütlemata jätnud, et pean silmas ajakirjanikke televisioonis. Aga muigasid need õppejõud, mis nad muigasid, ülikooli ma sisse igatahes sain!

Praegu on olukord hoopis teine kui 70ndate keskel. Minu ja mu vanemate põlvkonna enesekindlus oli tambitud maapõhja lausa riiklikul tasandil. “Kollektiivis peitub jõud, ja üksikisik pole mitte keegi enne, kui ta kollektiivi kuulub!” hõigati üle Nõukogudemaa ning inimesed püüdsid ennast läbi elu pigem peita, kui et näidata. Tänasessegi päeva küünib mentaliteet, et “oh, mis nüüd mina, ma pole ju keegi!”.

Televisioonis teavad kõik saatejuhid ja toimetajad, et sellise enesehinnangu tõttu on inimesi telesaadetesse tohutult raske leida...

Õnneks ei tea praegused noored elust, kus rahval tuli olla võlts ja vabaduseta, suurt midagi. Vabadust on rohkem kui midagi muud ja tuleb vaid valida uks, mille kaudu maailma vallutama minna.

Kui mina istuksin selle suure sümboolse ukse kõrval, läbi mille noored oma nina välja pistavad, et kellekski saada, siis hüüaksin neile teele kaasa hoiatuse: unustage oma välimus! Unustage edu, karjäär ja kuulsus! Ainus, mis loeb, on saada iseendaks. Siis, hiljem, võib tulla ka kõik ülejäänu...

Muide, õnnelikuks võib saada isegi uksehoidjana, kui see amet teile meeldib! Üks väga sõbralik uksehoidja, õigemini portjee New Yorgist, saatis mulle paar aastat tagasi kirja: “Kallis Mary! Kuidas sul läheb? Loodan, et sama hästi kui mul. Saadan sulle pisut raha, et saaksid lubada endale ühe kena õhtusöögi...” Ümbrikust leidsin 10 dollarit.