Maire Aunaste: Hädise inimese elu
Pärast kaksiktornide kokkukukkumist New Yorgis 11 aastat tagasi, kui televisioon ja muu meedia hoidis rahva närve igasuguste hoiatustega nagu pillikeeli pingul, andsin ma ühel hetkel hirmule tuleviku ees järele ning ostsin ... kaks pudelit vett. Tikke, patareisid, küünlaid ja igavesti riknematuid toiduaineid ei jõudnud ma veel kokku ostma hakata, kui juba tuli uus ärev teade: lähenemas on bioloogiline rünnak metrootunnelite kaudu!
Kuna ma pidin metroorongidega iga päev sõitma, siis olin vaat et valmis kõigile 8 miljonile elanikule − soovitatavat endalegi − gaasimaski ostma. Aga oh häda – paari päeva pärast teatati uudistes, et gaasimaskid on New Yorgis ja kogu osariigiski otsas! Nii ma siis vahtisin oma kahte veepudelit ja otsustasin, et rohkem ei osta midagi, saagu mis saab.
Sel ajal võis USA ajalehtedest lugeda imelugusid inimeste tarkadest ja vähem tarkadest ettevaatusabinõudest oma elu päästmiseks. Üks lugu on mulle eriti mällu sööbinud. New Yorgis elav vanapaar, kelle suguvõsa oli pärit Dominikaanist, otsustas mehe pealekäimisel, et nemad ei lenda enam kunagi samas lennukis. Et kui mingi õnnetus juhtub, siis jääb lastele ja lastelastele vähemalt üks vanematest alles...
Terrorirünnak toimus septembris, ja kohe, kui lennud jälle toimuma hakkasid, lendas ettevaatliku mehe naine Dominikaani pealinna laste juurde. Härrasmees ise ostis pileti igaks juhuks alles novembriks. Istus kaks kuud üksi kodus ja novembris asutas siis ennast minekule.
Kaks kuud polnud USAs ühtegi lennuõnnetust toimunud... Aga see lennuk sihtkohaga Dominikaani Vabariik kukkus poolteist minutit pärast Kennedy lennuväljalt õhkutõusmist alla! Lastele ja lastelastele jäi tõesti alles ainult üks vanematest.
Juba tookord sain aru, et mingiks katastroofiks pole võimalik end ette valmistada. Võimalikult hästi ette valmistada on võimalik end ainult eluks, ja sedagi pika aja jooksul.
Minu isapoolsed vanavanemad olid sellise elu musternäidis: nemad ei oleks mitte ellu jäänud, vaid nad elasidki peaaegu kogu oma elu tingimustes, mida meiesugused peavad ekstreemseteks: ilma elektrita, kaevuga õues ja kemmerguga kuuri taga! Aga köögis pliidi all oli neil tuli 365 päeval aastas ja ümber pliidi lahmakas pind kivipõrandat, millel vanaisa raius pliidipuid parajaks. Ka sahvris oli kivipõrand ja see hoidis sinna pandud toidu tükk aega värske.
Piima jahutati mannerguga kaevus, sink rippus suitsusauna kõrval aidalaes ja keldrist ei saanud kapsad ega kartulid kunagi otsa. Üks petrooleumilamp valgustas elamise ilusti ära, sest korraga oldi kas köögis või elutoas, mitme lambi põletamist samal ajal peeti priiskamiseks.
Juba suure tüdrukuna olin ma sellest kuude viisi vanaema ja vanaisa juures elamisest surmani tüdinenud ning imestasin, et kuidas küll neil igav ei ole...
Nüüd ma muidugi tean, et kui kogu perel hinge sees hoidmiseks on vaja teha hommikust õhtuni tööd, siis ei teatagi, mis igavus on. Praegu soovitatakse, et ellujäämiseks minge maale. Ma olen maal koos elektripliidi, sooja põranda ja külmkapiga. Kui aga elekter kas või mõneks tunniks ära kaob, olen ma abitu nagu imik. Isegi väravat ei saa lahti, sest see töötab ka ainult puldiga...
Elektrihinna tõusu kartuses hakkasin sel talvel esimest korda elus kaminat kütma, et äkki tuleb odavam.
Noh, juba tean, et ei tule, sest kolme halu põlema saamiseks kulub mul vähemalt kaks Ekspressi, ja kui bensiinijaama jõudmiseks kuluva bensiini ja sealt ostetavate puude hind juurde arvata, siis... Nii et ma parem ei arvesta. Oleks pidanud omal ajal maal vanaema juures ikka midagi kasulikku õppima! Nüüd ei jää mul üle muud, kui varuda vaid paar pudelit vett. Igaks juhuks.
