Autor: Valdek Alber

Mind võlus “Vaprate ja ilusate” juures see, mida päriselus peaaegu üldse kuulda ega näha ei ole: suhete üle arutlevad inimesed. Vaataja pidi iga minutiga aru saama, kui suur jõud on sõnadel või sõnade mitteütlemisel! Hakkasin tänu sellele seriaalile mõtlema vigade üle, mida me iga jumala päev kõik teeme – valetame, vassime, jätame mõned asjad rääkimata või siis räägime liiga palju...

Mina ise muidugi ka. Imetlesin “Vaprate ja ilusate” stsenariste just selle tõttu, et nad oskasid tähenduse anda igale liigutusele, mida nende kirjutatud tegelased kas tegid või tegemata jätsid. See oli nagu elu peegelpilt sellest, kuidas olema peab, aga kuidas ometi ei ole...

Imelik küll, aga just Ameerikas elades lõpetasin “Vaprate ja ilusate” vaatamise ära. Osalt sellepärast, et seriaal oli saatekavas pool kaks päeval, teisalt seetõttu, et elu väljaspool televiisorit pakkus põnevamat kaasamõtlemist kui väljamõeldud tegelased kusagil Californias.

Aga Eestisse tagasi jõudnud, silmasin saatekavas seriaali uuesti. Ja ime küll, viie aasta pikkune paus “Vaprate ja ilusate” vaatamises ei tähendanud suurt midagi! Tegelased polnud üldse vanemaks jäänud ja nende suhete sasipuntrad olid endiselt lahti harutamata... Nii et alustasin vaatamist uuesti.

Sel kevadel jõudis minuni aga arusaamine, et “Vaprad ja ilusad” on kui mitte just surnud, siis koomas kohe kindlasti.

Jätkasin selle vaatamist ainuüksi põhjusel, et teada saada, kui kaugele söandavad stsenaristid oma eluvõõruses minna.

Ärimeestena nad muidugi eluvõõrad ei ole. Vastupidi, seriaali naeruväärsus on tingitud vaid filmikirjutajate võimetusest oma loole ja oma sissetulekule punkt panna! Kui oled ikka rohkem kui 25 aastat lüpsnud kuldpiima andvat looma, kes nõuab vähe, aga vastu annab palju, siis on raske lehmakest tapamajja viia. Kuigi see halastussurm oleks ära tulnud korraldada juba tükk aega tagasi.

Ah et mille vastu ma nüüd siis protesteerin? Sellesama vastu, mis mind omal ajal seriaali vaatama pani – rääkimise...

Umbes märtsikuus hakkas “Vaprate ja ilusate” vanem põlvkond arutama, kas noorukesed Hope ja Liam ikka peaksid täna õhtul suudlema. Kuna suudlusest kaugemale ei jõutud, napsas röövkala hingega Stephanie Liami umbes poole päevaga endale.

Siis arutas kogu suguvõsa jälle kaks kuud, kuidas Hope peaks edasi elama. Üleeilseks tüdruk siis otsustas, et peaks vist ikkagi süütuse kaotama. Muidugi arutasid seda teemat kõik Forresteri perekonna sugulased ja tuttavad ning mina vaatajana haigutasin ja mõtlesin, et kuidas nad ikka veel moetööstuse liidrid on, kui neist keegi kunagi tööd ei tee.

Muidugi ei tee nad seriaalis ka paljusid muid asju: ei söö, ei istu, ei käi kodust väljas... Ja muudkui abielluvad omavahel, nagu muid inimesi seal Los Angeleses ei olekski!

No nii, täna siis lõpuks otsustas Hope astuda oma elus otsustava sammu ja kolida Liami, oma elu armastuse juurde. Pani 1000 küünalt põlema ja ootas poissi töölt koju.

Liam tuli, aga vähemalt pool tundi pintsakut seljast ei visanud! Tüdruk seisab läbipaistvas negližees oma kallima ees, see aga hoiab käsi taskus ja ütleb, et meil on aega küll...

Täpselt sel hetkel sai minu aeg ja kannatus otsa ning nüüd kuulutangi ametlikult: rääkimine on hõbe, aga vaikimine kuld! Selle aastakümnete pikkuse rääkimise asemel oleks jõudnud nii siin- kui sealpool ekraani palju asju ära teha... Mitte vaprad ja ilusad, vaid ilusad ja lollid!

Ja mina, kes seda rääkimist olen aastakümneid pealt vaadanud, olen samuti loll. Hommepäev lähen täpselt kell kolm kepikõndi tegema...