Maire Aunaste: Jaanipäevaks koju
Minu õde tuli eelmisel nädalal Soomest tagasi. Mitte ainult suvepuhkusele, vaid tagasi Eestisse päriseks. Tegi Soomes tööd ligi 10 aastat, rikkaks ei saanud, aga ära elas. Nüüd alustab samast kohast, mille pärast ta omal ajal võõrsile läks: töö otsimisest!
“Sellel suvel ei taha ma töö peale mõeldagi! Naudin teadmist, et ei pea enam kunagi Soome laevale minema ja olen lihtsalt kodus!” ütleb mu õde Tiina päev pärast Eestisse jõudmist. Tema maja ees akende all ootavad õidepuhkemist vähemalt sada valget, roosat ja punast pojengi nagu vaikusesse tardunud sprinterid, pead kummargil ja ootusärevusest värisevad näpud maas...
Kui nad aga ühel hommikul kõik korraga lahti lähevad, on see tõeliselt uhke vaatepilt – nagu suvi peaks sünnipäeva! Sellise aia omanikul ei ole tööst kunagi puudu – eriti veel, kui seljataha jäänud üheksal suvel ei olnud kodusolemise võimalust kunagi rohkem kui kuu jagu korraga.
“Väga lühikese ajaga läheb elamine käest ära siis, kui seal sees ei elata,” teab mu õde oma kogemustest. ”Hakkasin tagasituleku peale mõtlema kohe, kui esimesed veetorud keldris lõhki külmusid,” tunnistab Tiina. ”Ja sellel iga seitsme aasta järel muutmist vajaval elamistsüklil on oma tõde sees: viimased aastad Helsingis üüritoas istuda oli juba väga suur piin!”
Mulle pole võõrsil elamisest tarvis pikalt rääkida. Eesmärgita elatud aastatest ei lähe meelest vaat et ükski sekund! Täpsemalt öeldes oli iga neist sekunditest täidetud enamikule inimestele täiesti järele proovimata tundega – koduigatsusega... Muidugi, kui elu eesmärgiks ongi vaid eluspüsimine, siis on mõõdupuud teistsugused. Ei saa hukka mõista inimesi, kes oma laste nimel on valmis rändama üle merede ja murede sinna, kus puudub vägivald.
Tuleb aga tunnistada, et ka võõra rahva hulgas ilma ühegi ohuta elamine võib tunduda vägivallana. Vägivallana iseenda vastu. Teed hommikul silmad lahti ja tunned: ei taha üles tõusta, ei taha tööle minna, ei taha üldse kuhugi minna... Siis mõtled, et mis Eestis parajasti kell on ja mida nad, need sinu kõige lähedasemad, sellel hetkel teevad. Õhust, veest ja ajast sinu ning nende vahel saavad aastatega müürid.
Ilma kohustusteta elust oma maa ees ei kujune mitte otsatu vabadus, vaid hingenäriv vangla, mille mõttetusse oled sa ise ennast matnud. Kui minnakse perega ja võetakse omaks teise rahva tavad, tekib uus oma kodu. Aga uut kodumaad ei teki kunagi. Seepärast usun, et needki Eesti naised ja mehed, kes on võõrsil koos lastega, tulevad siis, kui lapsed juba oma elu on elamas, siia tagasi.
Vaatasin hiljuti filmi sellest, kuidas 1959. aastal peeti New Yorgis masinakirjutamise maailmameistrivõistlusi. Vastamisi laval hiigelsuure publiku ees istusid kaks noort naist – prantslanna ja USA enda võistleja. Võitja oli see, kes loetud minutite vältel rohkem tähemärke jõudis lüüa. Kes võitis, pole siinkohal oluline. Huvitav oli aga, et nii tavalise asja vastu, nagu seda on masinal kirjutamine, valitses ligi 60 aastat tagasi selline tohutu huvi.
Muidugi polnud tähtis mitte kirjutamine, vaid võit! Umbes samast ajast alates on maailm pidevalt võistelnud kõiges, mida omavahel võrrelda saab. Ja võrrelda – nagu näha – on võimalik kõike ja kõiki. Eestis on võistlema pandud isegi külad! Et kes ikka kõige ilusam välja näeb ja kus kõige parem elada on. Oh!
Õnnelikud on need, kes võistlemise kas või iseendaga on lõpetanud. Nagu minu õde Tiina, kes järgmise Soome laeva asemel nüüd Tartu lähedal Kurepalus pojengide õidepuhkemist ootab. Või nagu kõik need eestlased, kes jaanipäevaks tulevad tagasi maale, kus jaanipäeva kodu on.
