Autor: Valdek Alber

Ja kuna elu ilma telefonita näis täiesti võimatu, siis otsisime veel. Käisime läbi kõik oma rajad majast järveni ja tagasi. Puurisime pilgud iga pojengipõõsa alla, millest olime mööda trampinud. Tuuseldasime oma telki, nii et nöörid vingusid. Käisin kikivarvul isegi naabrite majas, kus inimesed alles magasid...

Aga telefoni ei olnud. Ise kirjade järgi nutitelefon, aga nii palju nutti ei ole, et peidust välja tulla! Kuskil ta pidi ju olema. Ainus võimalus ära kaduda oli tal taskust välja kukkudes – pärast seda, kui olin aukartustäratavalt suurt lõket eest ja tagant pildistanud.

Siis, kui jalgpall ära lõppes, me sinna lõkkeplatsile igatahes läksime. Ja midagi ringmängulaadset märjas heinas ka tantsisime... Hiljem ma oma telefoni enam ei näinudki.

Ma pole varem ühtegi telefoni kaotanud. Ma olen üldse harva kaotanud. Käegakatsutavat, ma mõtlen. Paar rahakotti on elu jooksul mu juurest lahkunud ja sedagi mitte vabatahtlikult. Pärast mida pole ma enam rahakotte kasutanud. Sest varastada saab ainult seda, mis olemas on.

Ah jaa! Ükskord kaotasin ma ära auto võtme. Londonis. Ja muretsesin ennast roheliseks, et mis nüüd küll saab!

Midagi ei saanud. Teine võti oli mul veel olemas ja paari kuu pärast leidsin esimese ka üles: oli ikkagi mu reisikotis luku ja voodri vahel peidus. Nii et see kirju täispuhutav pall, mille ma pärast 2. klassi pioneerilaagris olles Elva järve äärde unustasin, on siiani mu kõige sügavam kaotus...

Ja nüüd siis see telefon. Tegin oma peas kiire inventuuri ning avastasin, et mäletan ainult kaheksat numbrit! Niisiis – ülejäänud kolmsada on lootusetult kadunud. Ainult et paljusid neist kolmesajast ma tegelikult vajan? Ehk paarikümmet. Ja aja jooksul saan ma needki numbrid ja inimesed ju tagasi.

Nii et miks ma siiski nii häiritud olen? Muidugi fotode pärast. Ma ei olnud terve viimase aasta fotosid oma telefonist arvutisse ümber võtnud. Aga fotod on mälestused: mu lapselapse esimene sünnipäev, viimatised jõulud ja mu ema õnnelik nägu pere keskel, need Vietnami kalurid, keda tormasin hommikul enne päikesetõusu mere äärde pildistama ja möödunud talve kaunid pildid lumeväljadest mu maja taga... Ning muidugi fotod eelmisest õhtust koos mu kõige kallimaga. Mälestused on numbritest tähtsamad.

Üks suuremaid mu paljudest vigadest on see, et tahan iga viga kohe parandada! Kannatlik ja tark inimene võtaks aega järele mõelda ja alles siis tegutseks. Mina, nii kui olen mingi kaotuse avastanud, asun kohe tegutsema. Sest mulle tundub, et kui ma tühja koha oma elus võimalikult kiiresti täidan, siis pole taga nutta midagi. Või kedagi...

Just nii olen järgemööda teinud ühtesid ja samu vigu, asendades ühe tühja koha teisega. Suure osa elust olen niisiis tegelnud enesepettusega: mätsinud haavad kinni ja teinud näo, nagu midagi poleks juhtunudki.

Nagu nüüdki – jaanipäeva hommikul tormasin uut telefoni ostma! Ja ostsingi. Kuigi ma ei jõudnud ära imestada, et riigipühal poed lahti on. Aga olid. Ning tuleb välja, et alati leidub mõni hull, kes elumere lainetes hulpides on kaotanud midagi, mida raha eest kohe asendada saab.

Mu nutitelefon kanti musta nimekirja. Mis tähendab, et ilma kunagist ostudokumenti esitamata ma teda enam tööle ei saaks. Aga seda dokumenti mul muidugi pole. Telefoni enda leidsin õnneks või kahjuks üles. Pool tundi pärast uue telefoni ostmist helistas mu õde ja ütles, et kadunuke oli lihtsalt laua peal...

Vanadel hiinlastel oli õigus, öeldes, et kui oled küllalt kannatlik, siis näed ühel päeval jõe ääres istudes lainetes oma vaenlase laipa. Mina ei ihka näha oma vaenlasi ei elusalt ega surnult, aga kannatlikkust tahaksin õppida küll. Säästaks nii raha kui närve, tujust rääkimata!