Maire Aunaste: Kõik inimesed on asendamatud!
Eelmisel päeval toimusid proovid ja see oli päev, mil eluaeg telemajas insenerina töötanud Einar tööle ei tulnud. Seda pole varem ju kunagi juhtunud! On inimesi, kes on alati olemas ja kohal. Nad on aga nii tagasihoidlikud, et tundub enesestmõistetav, nagu inimene muud kui tööd ei teekski.
“Mis küll saab, kui Einar homme ka ei tule?” küsis “Perepeo” produtsent Maarek pisut hirmunult, sest asendajat Einarile telemajas ei ole. Kunagi oli küll, aga nad on ammu koondatud. Ja Einarile pole asendajat ju tarvis, kuna ta on alati tööl!
Aga mitte seekord. Tema telefon ei vastanud ja eelmisel õhtul pärast 10tunnist stuudiopäeva ta koju ei jõudnud. Kuna oli naistepäeva õhtu, tundus see kodustele eriti imelik. Alati sõbralik ja abivalmis stuudioinsener oli öelnud töökaaslastele tšau! ja sammunud bussipeatuse suunas.
Olen alati arvanud, et inimeste kadumisest hullemat asja maailmas ei ole. Isegi surm pole kadumisest jubedam, sest vähemalt sa tead, mis inimesega juhtus. Aga oodata kodus inimest, kes sinna enam iial ei jõua, on hullemast hullem!
Tol laupäeval, pärast “Perepeo” proove ma kodus siis otsustasin, et kui järgmisel päeval Einarit näen, lähen kohe ja kallistan teda. Ja küsin, et kuidas ta elab ja kuhu ta niimoodi kadus, pannes paljud närveerima...
Muidugi polnud ma temaga varem peale tere midagi rääkinudki. Aastaid! Aga tema helesiniste silmade heatahtlik pilk kummitas mind terve öö.
Hommikul tööle sõites helistasin produtsendile ja küsisin, kas Einarist uudiseid on. Jah, oli. Bussis istudes sai pisut alla 60ne mees infarkti... Ei mul ega teistel pole temaga rääkida enam võimalik, sest otsesõnu öeldes töötas mees ennast surnuks.
Kõigest hoolimata tegime meie oma saated sel päeval ära ja maailm toimis edasi nii, nagu midagi poleks juhtunud.
Säravate silmadega rahvas, kes “Perepeo” saatest osa võtab, on nagu palsam hingele – tavalised inimesed, kes tulevad saatesse rõõmuga, kes tahavad rääkida ja küsivad, et kas me siis, kui saated läbi saavad, ikka veel suhtleme?
Muidugi, vastan mina, ise teades, et ega sellest suhtlemisest midagi välja nagunii ei tule. Nemad, kes satuvad telemajja esimest ja võib-olla viimast korda, võtavad saates osalemist kui puhast rõõmu.
Meie, kes seal töötame, mõtleme tihti vaid, et kuidas juba koju saaks – see aastakümnete pikkune suhtlemine muudab inimese uute tutvuste suhtes paraku immuunseks...
“Perepeo” saates on üks paha asi ka: kogu aeg peab keegi välja kukkuma! Ja lauluperede saatus on paraku ainult helistajate kätes. Muidugi on see ebaõiglane. Näiteks nädal tagasi võitis üks laulupere teist vaid 21 häälega.
Aga selles peres, kes 21 häält vähem sai, oli saatesse tulemise initsiaatoriks tilluke krapsakas tüdruk nagu tulesäde! Andekas ja hakkaja peale selle. Kodus sõpradega saadet vaadates puhkes seesama väike naaskel, kellel on terve elu alles ees, lohutamatult nutma. “Mu elul pole enam mingit mõtet!” oli tüdruk teatanud ning nuttes magama läinud.
Ah kuidas ma tahaksin talle ja kõigile teistele, kes elu näitemängus ainult võitusid ihaldavad, südamele panna, et kaotustega tuleb ennast harjutada. Maast madalast. Ainult nii on võimalik ka ühel päeval saabuvate võitudega toime tulla.
Ning kõik see, mida me teeme pealtvaatajate jaoks kas või siinsamas telemajas, pole kunagi nii tähtis nagu elu ise.
Ükski saatejuht ei saaks särada ega ükski saade tele-top’i jõuda, kui ei oleks sadu nähtamatuks jäävaid, oma tööd terve elu kohusetundlikult tegevaid Einareid... Ja vastupidiselt tuntud käibefraasile ütlen mina, et kõik inimesed on asendamatud!
