Autor: Valdek Alber

Ja siis, järgmisel hommikul, ladusin ma kiirustades ja poolköötsakil olles suhu neid eriti vajalikke B-vitamiine – korraga mitte üks, vaid neli! Pärast mida arvasin tükk aega, et olen surnud. Kuna surnud ma siiski ei olnud, ajasin igasuguste kohustuste peale mõeldes näpud kurku.

Aga need rohelised, vetikatest tehtud tabletid ei liikunud edasi ega tagasi, muudkui istusid üksteise kukil mu kõris! Paarkümmend minutit hiljem, kui ma madratsil lamades kinnisilmi elust kokkuvõtet tegin, tundsin ootamatult, et vitamiinid on siiski edasi nihkunud ning et järgmisel päeval tuleb seega tööle minna... Järgmine päev oli “Perepeo” esimene salvestuspäev.

“Mis on sinul ühist muusikaga?” küsis meie telemaja toimetaja mingi reklaamsaate jaoks ja mul ei jäänud üle muud, kui tunnistada, et mitte midagi! Noh, plaate olen paarkümmend aastat ostnud, aga sel hetkel ei tulnud mul isegi see meelde, et raadios olen ma muusikaga pooleks saateid teinud 1994. aastast alates!

Aga noh, kes neid enam mäletab... Niisiis – muusikaga ei seo mind tõesti mitte miski peale mälestuste ja unistuste. Loodan nimelt, et pensionipõlves saan mõned kuud igast aastast mööda saata New Orleansis, sest seal on muusika, mida ma elu täiuslikuks pidamiseks vajan!

Jah, oma unistusi taga ajades olen ma vähemalt mõtetes võimeline järgnema muusikale... Nii et mingi seos mul muusikaga ikkagi on.

Eelmise pühapäeva hommikul tundsin ennast aga stuudios nii, nagu 1983. aasta mais ajakirjandusüliõpilasena elu esimest telesaadet tehes. Pidime koos kursusekaaslase Vahur Kalmrega ETV noortesaadetele tegema 20minutilise saate Tartu levimuusikapäevadest.

Päevad ise ehk muusika oli viimase peal, aga see, kuidas me Vahuriga Vanemuise tänavast alla ja kaamerale vastu kõndisime, on mul sügavamalt mällu sööbinud: ma nägin nimelt välja nagu idioot! Idioot sellepärast, et inimene, kes ei suuda kolme sõnagi ilma värisevahäälse paatoseta öelda, ei paneks ju selga silmipimestavat valget pintsakut suure punase roosiga! Mina panin.

Mind võeti televisiooni tööle ainult sellepärast, et tookord kõiki üliõpilasi kuhugi suunati. Mind suunati televisiooni. Isegi pärast seda piinlikku muusikasaadet. Aga just tol kevadel mõtlesin, et Silvi Vraidist paremini ei laula maailmas keegi. Silvi laulis levimuusikapäevadel spirituaale.

Tookordses ajas ja ühiskonnas oli see muidugi tavatu. Nagu Silvi häälgi... Ja nüüd, “Perepeo” esimesel salvestuspäeval, olid Silvi Vrait ja Priit Pihlap mu abilisteks lauluperede hindamisel. Kui hindamine läbi sai, tegid Silvi ja Priit ühe loo koos. Ma ise pakkusin laulu välja, kuigi ma pole jumal teab mis eesti muusika fänn! Teadsin, et “Vana pildiraam” on Priidu kirjutatud ning et Silviga koos on nad seda laulnud umbes tuhat korda. Noh, las laulavad üks kord veel, mõtlesin! Ja nad laulsid.

Ja nüüd ütlen ma seda, miks ma tänase loo üldse kirjutasin: te peate seda saadet nägema! Mitte ainult perede pärast, kes, muide, on ka uskumatult head! Aga vaadake ja kuulake kas või selle “Vana pildiraami” tõttu...

30 aastat pärast mu esimest Vraidi-vaimustust laulis Silvi nüüd nii, nagu ma pole kuulnud laulmas mitte kedagi terves maailmas! Ja missuguse duetina veel Priit Pihlapiga...

Selles pildiraamis on kogu elu: sünd ja surm ehk Maaleht, kes tähistab sel nädalal oma juubelit, ja Nädal, mille esimese numbri ma 15 aastat tagasi pisarate ja verega kokku panin ning mis sel nädalal kahjuks viimast korda lugejateni jõuab.

Geniaalsed muusikud suudavad ühte raami kokku laulda kogu elu oma armastuste, pettumuste, igatsuste ja unustusega. Olen õnnelik, et ”Perepidu” annab võimaluse kõiki neid emotsioone tunda.