Foto: Eesti Ekspress, Vallo Kruuser

Aga siis, kui saade “Meie” lõppes, kutsusid Maarek ja Tarmo mind ametlikule lõunale ning pakkusid välja oma saateidee, milles mulle pakuti saatejuhi rolli. Nii see “Mida teie arvate?” alguse sai.

Kui sa kord juba produtsentidega tööle hakkad, tähendab see, et oled nende toode. Nad vormivad su välimust, ja kui vajalik, siis ka sisemust. Saatejuhil pole vaja teha muud, kui rääkida, ning tugitooli, mille produtsendid ostnud on, ära mahtuda...

Ka “Perepidu” oli samade produtsentide saade, aga sel kevadel otsustasime, et mõistlik on jätkata “Perepeoga” mitte kohe sügisel, vaid uuel aastal. Niisiis − mida teha selle poole aastaga, mis “Perepidude” vahele jääb?

Maarek ja Tarmo kutsusid mind jälle lõunale ning muidugi oli neil ka uue saate idee kaasas. Kuulasin telemaastiku viimaste aastate edukad mehed ära ja ütlesin, et ka mul on oma saatesarja idee.

“See on saade, kus mehed räägivad armastusest,” poetasin alustuseks.

Kaks meest, kes ise armastusest kunagi ei räägi, vaatasid teineteisele otsa, olid pika hetke vait ning tegid selle vaikuse ajal arvatavasti otsuse, et sellise saatega küll rallit ei sõida...

“Kui pikk see saade on?” küsis Maarek häälel, millega kõnetatakse haiget.

“Ikka 52 minutit,” vastasin.

“Ja mitu meest seal siis räägivad?” küsis Maarek irooniat varjamata.

“Igas saates kaks: üks räägib pool saadet ja teine räägib pool saadet,” ütlesin, nagu ma asja ette kujutasin.

“Ja kogu aeg armastusest?” naeris Maarek juba varjamatult, sest selleks hetkeks oli ta kindel, et minu saate ideekene sureb juba enne sündi.

“ Jah!” vastasin ma ilma piinlikkust tundmata.

(Helistasin oma pinginaabrile, rääkisin uuest saateideest, ta ütles: “Kui minu Peeter seisaks püssitoru ees ja talle öeldaks, räägi armastusest!, siis vastaks mu mees: laske mind maha!“ Ta on nimelt sõjaväelane.)

Produtsendid, kelle jaoks armastus tähendab eelkõige tegu, vaatasid teineteisele tühja pilguga otsa, suutmata uskuda, et ma nii loll olen.

“Kas see läägeks ei lähe?” küsis Maarek, andes oma küsimusega mulle ette vastuse, et läheb küll.

“Mitte minu jaoks... Ma tahan selle saatega teha kingituse kõigile Eestimaa naistele, kes pole oma kodus oma meest kunagi armastusest rääkimas kuulnud. Las siis kuulevad vähemalt neid mehi, kes söandavad tunnetest rääkida,” püüdsin oma uskumist põhjendada.

Oma produtsente ma muidugi ei veennud. Aga üks trump oli Maarekil veel: “Maire, aga kas sa oled uurinud, kas armastus üldse on avalik-õigusliku televisiooni teema?”

Nüüd oli minu kord naerda. Selleks ei pea olema isegi uuriv ajakirjanik, et teada − armastus ongi elus kõige tähtsam. Ja millest siis avalik-õiguslikus televisioonis veel rääkima peaks kui mitte kõige tähtsamatest asjadest.

“Kes seda saadet sul vaatama hakkaksid?” küsis Maarek, teades, et käputäiele naistele pole mõtet ju kõige magusamat eetriaega kulutada.

“Ma arvan, et kõik naised ja mõned mehed ka − need, kes tahavad oma silmaga näha “hulle”, kes on võimelised rääkima sellisest mittemehelikust asjast, nagu seda on armastus,” liialdasin meelega, sest kõik naised mu saateid muidugi ei vaata...

Selle jutuga tahan öelda: mehed üle Eesti, kes te tunnete, et olete valmis rääkima armastusest oma elus, andke endast teada!

Kui me julgeme elada, siis võiksime julgeda sellest ka rääkida! Ja miks mitte rääkida hästi elatud elust. Selline saade lihtsalt ei saa läbi kukkuda.

Kirjutage mulle!