Autor: Valdek Alber

Tuletan näidetena meelde vaid mõne: pudelipiim, nailonmantlid, suhkruvatt, piiparid, ümbrikus saadetud kirjad. Kõik need on eestlaste elust kadunud!

Kuna kirju saan ma viimasel ajal tõepoolest vaid paar tükki aastas, siis kõige viimasena saabunust tahaksingi rääkida. Kirja omanik, muide, ootab mu vastust just nimelt selle ajalehe kaudu, aga oma nime ja aadressi ta mulle igaks juhuks ei avaldanudki...

Kolme lehekülje pikkuse, väga korralikus eesti keeles kirjutatud kirja saatjaks on kõige järgi otsustades vanem naine kusagilt alevist. Ta on pöördunud oma murega küll ajakirjanduse, küll vallavalitsuse poole. Aga keegi ei võta teda tõsiselt.

Mindki panid ta kirja algusread muigama, aga mida kauem ma lugesin, seda rohkem sain aru, et muiata hädas oleva inimese üle on pehmelt öeldes kohatu. See naine nimelt on kaotanud hingerahu. Võib öelda ka nii, et ta võitleb kogu maailmaga selle nimel, et hingerahu tagasi saada. Maailm aga, s.t teised inimesed, peavad teda napakaks...

“Mu ülemine naaber tahab mind ära mürgitada!” on kirja saatja veendunud. “Igal öösel täpselt kell 00.30 hakkab ta puurima ja puurib ta sellepärast, et teha augud mu lakke, mille kaudu mürk siis minuni jõuab...” jätkab kirjutaja kriminaalromaani stiilis. Korterisse tungivast koledast haisust ja kõigist teistest oma kartustest on ta rääkinud paljudele, aga nemad ainult naeravad. Ainus, kes ei naera, on ülemine naaber, sest tema peab naist lihtsalt segaseks.

Kahjuks ei saanud ma kirjast teada, kas need kaks teineteise kohal elavat inimest selle nn puurimishääle põhjustki on püüdnud välja selgitada...

Kui inimene põeb tagakiusamismaaniat, siis esimese asjana peaks proovima maha võtta ta hirmud ja oletused! Ega seda teisiti kui kannatliku rääkimise ja rahustamisega teha ei saa. Ülemine naaber peaks seda alumist naabrit kas või iga päev korra oma korterisse laskma, et näidata, et mingeid auke põrandas ei ole!

Kui aga inimene nn puurimishäält tõepoolest ilma igasuguse põhjuseta edasi kuuleb ning selle kõrvale veel ka mürgise haisu välja mõtleb, siis tuleks küsida: miks haige inimesega midagi ette ei võeta? Sellest, et vaimse tervise kaotanud naine segaseks tembeldada, pole midagi kasu...

Ma olen ise ju niisuguse olukorra üle elanud, kus mitte keegi meie maja elanikest ei märganud noore mehe vaimset murdumist. Asi lõppes kahe inimese surmaga...

Kõik me olime süüdi! Alates sugulastest, lõpetades naabrite ja töökaaslastega, kes iseendaga maadeldes ei vaevunud juurdlema vaikse skisofreeniku imeliku käitumise üle. Nagu seegi naine seal kusagil aleviku kortermajas: võitlemas müraga oma peas, ilkuvate naabritega õues, ükskõiksusega terves maailmas!

Ma tahaksin teda aidata, aga ma ei oska. Samas tean, et on neid, kes oskavad. Kuidas abi vajajad ja abi andjad selles harmooniavaeses maailmas kokku viia – see on küsimus!

Teile aga, kes te mulle kirja saatsite, julgen soovitada ainult üht: unustage hirm oma elu pärast! Kui naaber tõepoolest teile kurja sooviks, siis ei valiks ta iial nii vaevanõudvat moodust... Praegu on juhtunud nii, et te mürgitate ja võib-olla lõpuks ka tapate ennast ise oma kahtluste ja ettekujutustega. Sest nagu ütles mu isa – hirm on see, mis mehe araks teeb!

Küllap see kehtib ka naiste kohta. Unustage oma hirmud ja oma naabrid, sest nagu teie kirjast välja võib lugeda, on nemad teid juba ammu unustanud....

See viimane on kõige halvem uudis. Hea uudis on aga see, et kui te naabri peale mõtlemise, tema süüdistamise ja tema kartmise unustate, saate oma elu tagasi! Ja aitäh, et mulle kirjutasite...