Maire Aunaste Foto: Andres Putting

Ma tegelikult ei julge autoga Eestist üksinda välja sõita – jumal teab, mis juhtuda võib, ja teid ju ka ei tunne! Riias olen ära käinud, aga kuhugi kaugemale sõites on ikka olnud autos mitu juhti, et saaks aeg-ajalt ka kaassõitja muretul pingil istuda. Nüüd siis olime aga kahekesi Evega, kes ei tea autodest midagi ja Soome teedest veel vähem. Otsustasin sõita kõigepealt Tamperesse, sealt Porisse, siis Turusse ja tagasi Helsingisse. Ja ööbimiskohti otsime käigu, s.t sõidu pealt.

Kõigepealt mu soovitus kõigile, kes Eesti teedel oma närve kihutamisega ravivad: sõitke parem Soome ja kihutage seal mööda kiirteid lõunast põhja ja tagasi – saate oma adrenaliinilaksu kätte ning tükiks ajaks loodetavasti ettegi… Mina sõitsin Tampere poole 120ga ja kõik teised sõitsid kiiremini.

Ma ei saanud kiiremini sõita, sest uurisin kogu aeg silte ja märke ja teelt mahasõite, sest kiirteelt korraks ära käia me tahtsime... See oli esimene viga. Sest kui ennast uuesti Tampere poole sättima hakkasime, sõitsin ma õigest teeotsast mööda ja see tähendas, et pidin uuesti Helsingi poole minema.

Selleks et tagasi pöörata, kulus rohkem kui 10 kilomeetrit. Õnneks ei olnud meil kuhugi kiiret. Kuna õhtu hakkas juba kätte jõudma, oli meil ainult üks siht – leida öömaja. Mingisse linnahotelli me minna ei tahtnud, aga kus need väikeste majakestega laagripaigad on, polnud meil aimugi.

Tampere külje all tuuritades leidsime lõpuks ometi pisikese maja kujutisega teeviida. Tänu millele olime veerand tunni pärast 135 euro eest mökki õnnelikud elanikud. Üheks ööks... Aga kui oma rõdult nägime lõpmatut järve ja seda rahu ja vaikust, mida olimegi otsima tulnud, ei tundunud ükski summa liiga suur. Saime kohe aru, et kuhugi edasi sõita oleks rumalus.

Nii et kolm linna asendusid kolme päeva ja ööga järve kaldal, ja järve nimegi avastasime alles tänu kaardile, mis oli meie majakese laual. Me tõesti ei olnud oma reisi ette valmistanud! Ei teadnud isegi seda, et Soomes on olemas Nokia linn, mis on andnud nime telefonile, ja mitte vastupidi… Inimene õpibki kogu elu.

Nüüd tean ka, et soomlased on maailma kõige rahulikumad inimesed. Et mitte öelda aeglasemad... Neil pole kuhugi kiiret. Mis tähendab, et neil on aega üksteisega rääkida ja ka vait olla. Igas linnas ja linnade vahelgi on kirbuturud. Tegin väga väikese raha eest pakiruumitäie emotsionaalseid oste – alates kaltsuvaibast ja lõpetades õhtukleidiga. Nüüd muidugi mõtlen, et mida nendega peale hakata...

Kui me tagasi Helsingisse Läänesadama kanti jõudsime, nägime mereäärses pargis tohutut rahvamassi. Vist mingi üritus, mõtlesime. Sest Eestis käivad inimesed ju ühelt ürituselt teisele... Muidu pole mõtet kodust väljagi minna!

Aga Helsingis ei toimunud sel augustikuu päeval mingit üritust. Oli lihtsalt pühapäev ja pered nautisid suve. Keegi ei esinenud, muusika ei mänginud, kõlaritest ei kostnud päevajuhi reibast häält. Küll pakkus üks naine möödujatele omatehtud moose maitsta, tohutult palju lapsi jooksis mööda muru, nende emad ja isad põõnutasid piknikutekkidel, õnnelik nägu peas.

Ja ma sain aru, et eestlastel on soomlastelt veel palju õppida. Töötegemise oleme juba peaaegu selgeks saanud, aga puhata me veel ei oska ega raatsi. Võib-olla on just see too viimane tilk enne õnnelikuks saamist? Igatahes – kui tahate näha, missugused iseenda ja teistega rahujalal olevad rõõmsad inimesed välja näevad, sõitke üheks pühapäevaks Soome...