Maire Aunaste: Õnneteraapia
“Seenelkäik”, mis on vaatajate ees olnud terve kuu, jäigi minul nägemata. Ja seda kinos, mis on saale täis! Olin nii pettunud, et ostsin pileti esimesele ettejuhtuvale filmile. Tegelikult oli valikuid kaks: “Seitse psühhopaati” või “Õnneteraapia”.
Võtsin viimase, kuigi ka see film oli psühhopaate täis. Aga tõde, et õnne äratundmiseni ei vii mingi teraapia, vaid inimene oma valikutega ise, koorus teise filmitunni lõpuks suure surmaga ikka välja.
Olen poole oma elust olnud väga suur kinoskäija. Tallinnasse elama asudes käisin kinos vaat et iga päev. Esimese televiisori ostsin koju alles üheksandal televisioonis töötamise aastal. Ja tuleb tunnistada, et mu kolleegid olid kindlad – kohe kui televiisori ostan, lõpetan oma igaõhtused kinoskäigud ära. Ma ei uskunud neid. Aga...
Pärast teleriostu läksin järgmisel päeval kinno veel ainult jonni pärast. Siis sai minust üleöö telerisõltlane. Muide, nende kobarkinode ajastul pole kinoskäimine enam pooltki nii meeldiv kui vanasti. Minu jaoks oli kinoskäimine püha: seal ei tohtinud rääkida, ei tohtinud krõbistada, ei tohtinud süüa. Sest kinno mindi kunsti pärast! Mina küll läksin. Aga nüüd...
Alati leidub inimesi, kes koperdavad saali siis, kui film juba käib. “Õnneteraapia” oli just alanud, kui kaks toidusülemitega piigat hakkasid mööda seinaäärt nagu pimedad hiired ülespoole ronima. Nende kohad olid muidugi mu selja taga!
Kui nad siis lõpuks ennast paika olid sättinud, algas ohjeldamatu paberitega krabistamine, maisi krõmpsutamine ja naerda turtsumine...
Mina küll niimoodi filmi süveneda ei saa! Ja kuna kaasaegne kinotööstus on rohkem müümine kui kunstitegemine, siis ongi õigem nendesse kinodesse minemise asemel kodus televiisorit vaadata. Tõeliselt hea filmi või saate ajal ei raatsi mina kunagi külmkapi juurde minna.
Päev enne kinnominekut olin mõnekümneks minutiks televiisori ette sõna otseses mõttes naelutatud. Proovisin isegi mitte hingata, et kuulda Jaan Toominga iga sõna. Saade oli “Iga pink räägib loo”. Ma polnud selleks ajaks Jaan Toomingat näinud ega kuulnud vähemalt 25 aastat!
Ja nüüd ta seal Vahuri vastas istus. Mina rääkisin Jaaniga viimati siis, kui kõik teatrit armastavad inimesed olid Toomingasse ja tema ideedesse armunud. See oli 30 aastat tagasi, mil teater oli Eestis ainuke koht, kus vabadusest rääkida ja unistada sai. Jaan Tooming oli sümbol. Geniaalsuse, ilu, kõik-on-elus-võimalik sümbol...
Pärast oma sadakonda teatri- ja filmitööd jäi Jaan vait. Mõtlesin, et äkki ta on solvunud – nagu ikka loomeinimesed, kes uute tulijate ja uute aegade poolt ära on unustatud. Aga õnneks sai ta just tänavu riikliku preemia elutöö eest! Nii et tõelisi andeid ikka mäletatakse...
“Ilma imedeta elul pole mõtet,” ütles Jaan Tooming oma isast ja vennast ja iseendast Vahur Kersnale rääkides.
“Kas teie olete oma elu jooksul tihti ärganud imedesse?” küsis Vahur, ja mina jõudsin ainult imestada, kuidas ta küll sellise keerulise küsimuse tillukeses ajahetkes välja suutis mõelda.
66aastane Jaan Tooming, kunagised uljad heledad juuksed, mida tal oli tavaks sõrmedega nagu suure kammiga üle otsmiku kukla poole heita, soni alla peidetud, vaatas rohkem iseendasse kui ajakirjanikule otsa. Ja ütles siis vaid kaks sõna: “Oo jaa!” Aga ta ütles seda vaheldumisi kandvate pausidega kolm korda järjest... Pärast mida ma helistasin Vahurile ja ütlesin, et need 15 minutit Jaan Toomingaga olid 25 aasta pikkust ootamist väärt! Jumal tänatud, et ma omal ajal ikka televiisori ostsin.
