Lompidest kirju põlluvahetee on sirge nagu joonlauaga tõmmatud. Paar rebast, kuuldes mu kepiotste toksimist vastu kive, pühivad mööda seda sirget rada edasi nagu püssikuulid. Oja tee ääres kraavis teeb kutsuvat häält, linnud mu pea kohal lendavad sellise tempoga, nagu kardaks kuhugi hiljaks jääda...

Täpselt nagu mu kirbuturgudel: iga müüja tuleb müügipäeva hommikul kohale võimalikult vara, et saada täpselt see koht, kus ta eelmisel nädalavahetusel seisnud või istunud oli.

Võib-olla tõesti kihutavad ka kured täpselt samasse kohta, kus nad eelmisel suvel õnnelikud olid...

Loodus on aprillis nii alandlik nagu kutsikas, kes on vanni visatud ja näeb märjana välja justkui rott. Möödunud­aastane kulu on kõhuli vastu maad, metsad paistavad läbi ja ainult pajud annavad tunnistust, et elu ikka jätkub. Teen paarile pajuurvale pai, ja kuigi nad näevad oma värskuses ahvatlevad välja, ei luba minu süda neid küll endale vaasi panemiseks murda. Alles nad sündisid, ja siis tuleb keegi, kes tahab neid endale tuppa, selle asemel et lasta põõsal ennast päikesel ja tuulel suvi läbi sasida.

Jah, mulle meeldib just see praegune aeg! See on hetk, mida igatseb kinni püüda iga fotograaf: lõvi valmistub hüppeks! Aga hetkel see lõvi või see suur kevad alles haigutab kusagil oma koopas...

Loodusesse minekust pidupäeva tegevad linnainimesed hakkavad kannatust kaotama: kaua nende porisaabastega käia tuleb? Veel ei saa maas istuda, veel ei paita silmi metsaalune lillemeri, veel ei tõuse heinamaadelt seda lõhnavat soojust, mida me nimetame suveks. Me alles ootame teda.

Kahjuks teeme aga tihti selle vea, et tõmbame ootamise oma elust maha, nagu teda poleks olemaski! Ja kui me teda ka tunneme, siis on kahju raisatud ajast...

Kallid inimesed! Hakake nüüd kohe teistmoodi mõtlema! Mitte et ma mingi mõtteliider oleksin, aga ootamises ju see kõige suurem võlu seisnebki. Ootad kaugelt koju jõudmist, ootad armastust. Ootad seda, keda armastad. Kui kõikide oma armastustega kogu aeg ninapidi koos olla, siis ei tee enam vahetki, mis on õnn ja mis on tavaline argipäev. Ning selleks, et tavalises argipäevas õnn ära tunda, peab olema väga tark ja väga tundlik...

Täna, kui ma seda lugu kirjutan, on esmaspäev. Esmaspäevi ootan ma alati, sest esmaspäeva õhtul on eetris mu selle talve lemmikseriaal “Ment”. Tõeliselt ehe Eesti elu: töörügamine ainult selle nimel, et nälga ei sureks, ideaalidest unistamine selle asemel, et nende poole kindla tahtmisega sammuda, karjääritegemine kaasinimestest üle trampides, pugemine, valetamine, tahtejõuetu kõigega leppimine...

Valus vaadata, aga sellised, me, inimesed, kahjuks oleme. Õnneks mitte kõik, sest muidu seda seriaali poleks ju kirjutatud. Stsenarist Martin Algus mängib ise veel kõige jubedamat tüüpi. Muide, suurepärased karakterid ja väga head näitlejatööd! “Ment” on täpselt see, milline me elu olla ei tohiks – nii et vaadake ja tehke kõike risti vastupidi, siis on suurem võimalus iseenda ja oma eluga rahul olla. Ja televiisorivaatamisest üle jääval ajal minge õue ning laske tuulel endast läbi puhuda! Kas tunnete seda suurepärast lõhna? Selle nimi on ootus ja kahjuks saab ta alati liiga ruttu otsa...