Maire Aunaste: Ostke kepid!
“Kepikõnnil viie vaesema riigi hulka!” hõikas hiljuti Olav Osolin arvutiavarustes ja see oli tõeliselt naljakas. Nojah, ega kepikõndi ikka päris spordiks nimetada ei saa, pigem on see lihtsalt liigutamine. Et tuletada oma kehale meelde, et ta on veel elus. Sest muidu kasutaksin näiteks mina oma jalgu vaid kümnel minutil päevas, et paari-kolme ukse juurest auto juurde kõndida. Kusjuures kepikõndi saavad endale lubada ka need, kellel autot ei ole. Peab vaid kepid ostma.
Eelmise pühapäeva pärastlõunal sõitsin läbi inimtühja Saku alevi. Ainsad, keda ma nägin, olid kepikõndijad. Alates teismelisest poisist ning lõpetades tõeliselt vana mehega, kes ennast tänu keppidele püsti hoidis... Mõni sõbrannapaar lisaks.
Muide, mulle tundub, et üks väheseid häid asju, mis viimase ajaga kaasas käib, on see, et inimesed mõtlevad rohkem oma tervise peale. Vaatan kas või telemajaski: 50 ringis mehed on lausa üksteise järel kaotanud tänu tervislikult söömisele nii palju kaalu, et neid tuleb vaadata lausa kaks korda...
Varem jõudis nii mõnelgi enne meest ennast tuppa kõht, nüüd tuleb püksikandjat riide seest lausa otsida! Minus räägib puhas kadedus, sest mina ei suuda paljusid ebatervislikke asju oma elus ikka veel lõpetada...
Siin ma nüüd siis kõnnin läbi aprillialguse troostitu maa keppide toel vanaduse ja vaesuse poole. Olen viimasel ajal sageli mõelnud, et see, et inimesed aastatega järjest vaesemaks jäävad, on karjuv ülekohus!
Ma ei räägi praegu isegi pensionäridest, kelle elujärg oleneb enne pensionipõlve soetatud säästudest ja äramajandamise oskusest. Ma räägin neist, kes ikka veel töötavad. Kes on eluaeg ühte ja sama ametit pidanud, kelle professionaalsus on aastakümnetega pidevalt tõusnud, aga kelle sissetulekud vastupidiselt nende oskustele on ometi vähenenud.
USAs, kus telestaaride palgad on avalikud, võis ajalehest muudkui lugeda tuntud inimeste palgalepingulahingutest. Mida kauem ja edukamalt keegi töötanud on, seda suuremaks palganumbrid lähevad.
Täiesti loogiline: inimene on andnud oma tööle ja firmale kogu oma aja, närvidest ja ära jäänud isiklikust elust rääkimata! Meil toimub kõik vastupidi. Pole võimalik mingeid sääste korjatagi, sest kõigepealt tuleb võidelda igapäevaeluga.
Eesti üks töökamaid teletegijaid tunnistas mulle, et eelmisel aastal ei saanud ta endale lubada mitte ühtegi välismaareisi – raha pärast! Kuigi ta on ekraanil viiel päeval nädalas ja seda juba 13 aastat... Kepikõnnil viie kõige vaesema riigi hulka, inimestest endist rääkimata!
Homme sõidan Tartusse õetütre ärasaatmise peole. Sellesama õetütre, kes kaks aastat tagasi ülikooli lõpetas. Erialast tööd ta ei leidnudki. Asutas siis sõbratariga ülikooli peahoone lähedale väikese vanadest uuteks ümber tehtud riiete poe.
See majandas ennast ära täpselt nii palju, et tüdrukud jõudsid keldriruumi eest renti maksta. Endale ei jäänud isegi mitte taskuraha. Nüüd on pood uksed kinni pannud, mu õetütrel on Austraalia viisa taskus ja jääb vaid üle lennukile minna. Lennukipileti raha andsid talle Soomes töötav ema ja 83aastane vanaema... Millal me tüdrukut uuesti näeme, teab vaid tuul.
Vaene olemine nõuab kannatlikku meelt. Poolsada tuhat inimest otsib tänagi Eestis kannatlikult tööd, mõned sajad tuhanded ootavad kannatlikult palgapäeva, teist sama palju kangelaslikult pensionipäeva.
Paremat saatust pole mõtet oodata. Saatus olevat laiskadele, mäletan ühest Jaapani filmist. Seevastu Hiina rahvatarkus ütleb, et kui sul on küllaldaselt kannatust jõe ääres seista, võid ühel hetkel näha oma vaenlase laipa jõevoogudes mööda hulpimas.
Tuleks vaid välja mõelda, kes see meie vaenlane on...
