k Autor: Valdek Alber

Televisioonis mõõdetakse elu hooaegade kaupa. Et võtad suvel hoogu ning hüppad siis läbi sügise ja talve järgmisse kevadesse. Minu saate hooaeg jäi seekord lühikeseks nappide rahaliste vahendite tõttu, nagu mulle nelja silma all öeldi.

Aga kõva häälega vaesusest rääkida peetakse ebasündsaks. Ise olen ajakirjanikuna julgustanud inimesi alati olema siirad ja avameelsed, aga üsna üksikuks hääleks ses vaikuse kõrbes olen jäänudki. Sest need, kes otsustavad, eelistavad küsimusi tekitavale avameelsusele salapärast vaikimist.

Mul oli ükskord kavaler, kellesse armusin tänu tema tõsisele olekule. Vähene jutt jättis salapärase mulje – olin täiesti kindel, et selle vaikimise taga peitub hing, mida saab ainult pikkamööda avastada... Aeg läks, aga ma ei avastanud midagi! Pärast kolmeaastast koosolemist sain aru, et mees oli vait sellepärast, et tal polnudki midagi öelda.

Meie elus on tihti samamoodi: neid, kes palju ja avameelselt räägivad, peetakse toladeks, kes ei oska isegi oma puudusi varjata...

Varjamisega saab tõesti ebamugavaid teemasid vältida, mis siis et ühel päeval tuleb lahti harutada ka kõige suuremasse vaikimisse mässitud probleemid.

“Tülitsege avameelselt!” soovitas abielupaaridele ühes oma saates
dr Oz. “Kui te avameelselt ei tülitse, siis surete varem ära,” põhjendas ameeriklasest arst.

Ühes “Mida teie arvate?” saates juhtus minu kui saatejuhi jaoks väga ebameeeldiv lugu. Üks ekspertidest, kes enne saadet lubas, et räägib ausalt kõik südamelt ära, oli salvestuse ajal vait nagu sukk. Küsisin siis hiljem, et mis juhtus.

Ei juhtunudki midagi muud, kui et me elame väikeses Eestis, kus igale avameelsusaktile oma leivaisa aadressil järgneb rahaline karistusakt... Nii see saatekülaline siis kaaluski oma hinges, et kumb on tähtsam: kas lootus rahale tulevikus või julgus olla avameelne olevikus? Raha jäi võitjaks.

Elu on pidev väljalangemine. Kõikide jaoks, kes on otsustanud konkursist osa võtta. Mitte kõige õigema eestlase konkursist, vaid iseendaks jäämise konkursist. Mulle meeldis väga ühe “Ameerika otsib superstaari” osavõtja pöördumine televaatajate poole pärast konkursist väljalangemist. “Maailm ei saa hakkama ainult popstaaridega – vaja on ka artiste!” ütles 20aastane Casey.

“Tunnen, et tänasest väljalangemisest hoolimata olen ma midagi saavutanud, jäänud iseendaks...” lisas habemikust džässlaulja ja kontrabassimängija, kes oli julgenud rinda pista enamikule meeldiva muusika esitajatega ning jõudnud kümne finalisti hulka.

Oma 23. hooaja Eesti Televisioonis lõpetan teadmisega, et võistelda tasub ainult iseendaga: oma mugavuse, oma laiskuse, oma hirmudega, oma ebakindluse ja oma ... kindlusega.

Jah, liigne enesekindlus võib olla veelgi suurem vaenlane kui enesekindluse puudumine. Suur võit on julgus kogu maailmale meeldida tahtmisest loobuda. Näha väikestes asjades suurt. Elada ilma eelarvamusteta...

Kõige tähtsamaid asju nägema ja kuulama on mind õpetanud televisioon. Õigemini saated, mida olen endasse ahminud pikkade talvede kaupa. Ja saated pole tegelikult midagi muud kui inimesed.

Ma tänan kõiki neid inimesi, kes on mu saatesse tuleku kutsetele vastanud. Kes on öelnud, mida nemad arvavad. Ja kõiki neid vaatajaid tänan ma ka, kes on meie saadetest ja saatejuhist hoolinud! Hoolinud sellest hoolimata, mida selle hooaja alguses ütles Marko Reikop: “Üks asi on meie tänases saates veel jubedam kui rootslaste mädanev heeringas – see on Maire Aunaste.”

Ilusat kevadet teile kõigile! Kohtume suvel, juba uues saates pealkirjaga “Kirbuturu lood”.