Autor: Valdek Alber

Kuigi seal Kalevi Keskstaadionil tegin ma intervjuusid “Kirbuturu lugude” jaoks oma arust kogu aeg seljaga päikese poole, vaatas õhtul koju jõudes peeglist vastu keegi põlenud näoga põllutööline, tulipunane nahk pluusikaelusest vastu leekimas...

Enne Mallorcale sõitmist uurisin internetist, kuidas on seal lugu kirbuturgudega. Oli hästi! Sellel diagonaalis 80 kilomeetri pikkusel saarel on koguni kirbuturgude kalender, sest müügipäevad on ära jaotatud paljude pisikeste alevite ja linnade vahel. Seda sellepärast, et turiste jätkub igale poole ja nemad ei pea turge mööda saart taga ajama, vaid turud oma müüjatega tulevad hoopis turistide juurde!

Üks püsiv ja tõeliselt suur turg on Mallorcal ka – Inca linnas, pealinn Palmast poole tunni bussisõidu kaugusel. Inca turule annavad näo mitte hispaanlased, vaid senegallased eelkõige oma ehetega. Sain tuttavaks Anaga, ligi kahemeetrise 45aastase naisega, kes müüski ehteid.

Ühe müügikoha hind terveks suveks on 1500 eurot ja seda tagasi teenida ei ole sugugi kerge. Mina jätsin Anale luksusliku käevõru ja purpurpunaste pärlite eest küll 30 eurot, aga seda eelkõige seetõttu, et naine oli nõus minuga ka oma elust rääkima.

Anal elab Mallorcal tütar ja seega on tal koht, kus neli kuud järjest ööbida. Need, kellel saarel sugulasi pole, peavad elukoha üürima.

Ana kõrval müüs rõivaid teine tumedam kui öö ning hiiglaslikku kasvu naine, kes, nähes mind koos fotoaparaadiga, põgenes pahuralt riidekuhilate taha. Ostjaid oli sel aprillilõpu päeval umbes kolm korda vähem kui müüjaid.

Kujutate ette selliste transiitmüüjate elu? See on elu kottide ja kompsude otsas: igal hommikul tuled oma koormaga varavalges tänavale ja kell kaks pärast lõunat hakkad oma sadu kilosid kaaluvaid kaubakotte jälle kokku pakkima. Ja nii kuid järjest! Õhtuti rehkendad väjaminekud ja sissetulekud kokku, nosid kõhu täis ning vajud nagu nott voodisse. Ikka selleks, et alustada järgmisel hommikul sama ringi!

Selliste elude ainuke eesmärk on oma peredel seal kusagil Aafrikas hing sees hoida. Kui ma küsisin Ana käest elu kohta Senegalis ja sedagi, miks nad oma ehteid kodumaal ei müü, lõi naine kurvalt käega: “Sealne elu on hoopis midagi muud kui siin!” Ja käega lõi ta muidugi sellepärast, et minusugune Euroopas elav suvitaja ei saaks tema jutust nagunii aru. Selleks et inimeste eludest aru saada, peab seda maad, millest jutt käib, kas või kordki oma silmaga nägema...

Tallinna kirbuturu esimest päeva eelmisel pühapäeval nägi oma silmaga vähemalt tuhat inimest. Mul oli väga hea meel, kui silmasin uudistajate hulgas Heinz Valku, kes on tuntud vanavarafänn ja alates poisikeseeast ka tulihingeline kirbuturul käija.

Tallinna eelmine suur kirbuturg tegutses praeguse bussijaama territooriumil 1950ndate lõpuni. Just seal Heinz oma esimesed ostmise ja müümise kogemused saigi. “Hammas läks verele!” naerab Heinz, meenutades, kuidas ta turul vanade postkaartidega oma esimese taskuraha teenis.

Kõigest sellest saate kuulda juba “Kirbuturu lugudes” alates juunikuu keskpaigast. Täna võin õnnelikuna õhata, et nii turud kui saatesari on käima läinud.

Pühapäeva õhtupoolikul istusime jalgpalliklubi Tallinna Kalev presidendi ja ühtlasi staadionijuhi Raimo Nõuga turulistest tühjeneval parklaplatsil ning olime iseendaga rahul. Kui juba esimesel kirbuturupäeval oli enne kella kaheksat hommikul müüjate rivi värava taga, siis tähendab see ainult üht: rahval on kauplemise platsi vaja!

Kirbuturg on üks väheseid kohti, kus tavaline inimene on mitte pealtvaataja, vaid peategelane. Tulge ja suhelge! Kohtumiseni Tartus, Pärnus ja Tallinnas juba järgmisel nädalavahetusel!