Foto: Eesti Ekspress, Vallo Kruuser

Nüüd on “Terevisioon” neid fotojäädvustusi hommikuti saate lõpus ka näidanud. Väga tore! Annab tõesti aimu inimeste tunnetest just tol hetkel, mida varsti saab juba nimetada minevikuks. Ajaks mil “vanaemad veel noored olid ja vana­isad neist pilti tegid”...

Peamiselt ongi fotodel naised. Aga aitäh sellegi eest, sest teada ju on, et enamik eestlasi hakkab fotoaparaati nähes kätega vehkima nii, nagu neid ründaks sääseparv, ise piinatud häälel paludes: ärge mind küll pildistage! Ma tean, sest olen samasugune.

Aga nüüd neist pidupäevapiltidest. Ma ei pidanudki neid täpselt meelde jätma, olen näinud selliseid eestlasi terve elu. Sagedamini küll ilma lippudeta....

“Eestil on rahvusvahelist autoriteeti rohkem kui kunagi varem. See on saavutus, mille üle meie rahvas võib uhke olla!” ütles peaminister Tartus peetud aastapäevakõnes. Samal ajal klõpsutasid need, kes Vanemuise saali kutsutud ei olnud, pilte rahvusvärvidega kaunistatud kiluvõileibadest. Ja sõid siis need leivad ära mõttega, et kumb ikkagi on tähtsam: kas meie riigi autoriteet teiste riikide-rahvaste või oma rahva silmis? Mulle pole lapsepõlvest saadik meeldinud punnitamine jätta head muljet naabritele, kui head polnud tegelikult midagi.

“Eesti majanduskasv on viimastel aastatel olnud Euroopa üks kiiremaid,” loen peaministri pidupäevakõnest edasi. Ja näen vaimusilmas pilti kümnetest tuhandetest selle fakti üle rõõmu tundvatest eestimaalastest, kes naeratades näitavad paraku välja, et raha oma puuduvate hammaste asendamiseks pole see majanduskasv neile andnud.

“Väga paljud ei tunne ennast hästi,” poetab valitsusjuht oma kõnes justkui mu mõtteid lugedes. Aga see hinnang kõlab nii nagu koolipoisilt hommikul teki alt emale selleks, et ei peaks kooli minama... Ei tunne ennast hästi?

Tõepoolest, kui oled vaesemast vaene, ilma ühegi lootuseta, et lihtsamaks läheb, teades, et pead ka lapsed üles kasvatama ja koolitama, siis võib jutumärkides ju öelda, et ma ei tunne ennast hästi. Ilustamata tõde aga on, et ainus hea asi suurele osale eeestimaalastest on elus püsimine. Kuigi elektrihinna tõus toob nälja majja paljudele neist, kes seni veel kuidagi hakkama said.

Selleks et meie kliimavööndis inimesi millegagi motiveerida paigal püsima, peaks meil elekter, s.t soojus ja valgus olema kõigile iseenesestmõistetav. Mitte peavalu, mis üle ei lähegi...

“Väga raske on vastu seista meretagustele ahvatlustele!” seisab aastapäevakõnes. Ma väga vabandan, aga see lause pärineks nagu poolteist sajandit tagasi elanud mõisahärra suust oma talupoegadele, kelle ainsaks “ahvatluseks” oli lasta oma perel magama minna ilma näljatundeta.

Paljud 24. veebruaril tehtud pildid tõestavad halastamatult, et mitmed eestlased – et mitte öelda kümnendik Eestist! – on “ahvatlustele” järele andnud. Näha on palmid ja meri, ja naeratused, mis päikesele vastu vaadates iseenesest näkku tulevad. Meil siin ei naerata isegi peaminister.

“Raha on kõigest vahend, ei midagi enamat!” tuletab valitsusjuht meelde, samal ajal kui sellesama “vahendi” puudumine närib tuhandete kaasmaalaste hinge. Sest palgapäevani on veel oi kui palju aega...

“Sel aastatuhandel on Eestis rikkaima ja vaeseima viiendiku sissetulekute erinevus vähenenud rohkem kui üheski teises Euroopa Liidu riigis!” lõpetab peaminister vabariigi aastapäeval ikkagi positiivses võtmes. Ma kahjuks ei tea, kui palju aitab töötuid, haigeid, tühja kõhuga lapsi ja riideabist elavaid vanemaid teadmine, et ka kõige rikkamad on muutunud pisut vaesemaks.

Minul näitas täna hommikul – nii nagu kogu talve – kraadiklaas mu ainsas toas 11 kraadi, ja selleks, et ei peaks tuba elektriradikaga kütma, kütan väikest kaminat. Kolumni valmissaamise ajaks on sooja juba mitu kraadi rohkem! Nii see Eestimaa kordategemine käibki.