Maire Aunaste: Pildikesi Eestist - kahe töö peale kokku teenib ikkagi ainult 500 eurot
Kevadet pole tõesti näha. Kuigi meri Hiiumaa ja Saaremaa vahel sel talvel ära ei külmunudki. Mööda jäist teed Sõru sadamasse ukerdamist ei saa jalutuskäiguks kuidagi nimetada, pigem on see võitlus püstijäämise eest. Ja esimest korda pärast lapsepõlve mõtlen, et äkki oleks pidanud mütsi pähe panema. Tuul on nagu žiletiteri täis...
“Mis tööd sa teed?” küsin rannatuultest läbi parkunud mehelt, kellel 60nda sünnipäevani on veel mitu aastat.
“Mina olen Eesti Vabariigi täiskohaga töötu!” vastab Velju nii, nagu oleks seda harjutanud.
“Ja mis tööd sa varem tegid?” uurin.
“Kui kolhoos veel oli, siis tegin kõike – olin mehaanik.”
“Velju on selline mees, keda kutsutakse appi, kui ise enam tööga hakkama ei saa,” selgitab Riina, isehakanud hiidlane, kes viie aastaga on Hiiumaasse lootusetult armunud. Nii nagu ta koer Armigi, kes kadakate vahel rebase lõhna taga ajades unustab, et tegelikult on ta ju kuulekas toakoer...
“Kui palju töötule ka makstakse?” küsin, sest ma ei tea seda tõesti. “Sada kakskümmend eurot,” vastab Velju. Kuidas ta küll bensiini jõuab osta, mõtlen.
“Kas sa kala ka püüad?” jätkan linnavurle juhmusega.
“Nii suureks pole nälg veel läinud, et ma sikutiga niiiii väikest kala läheksin püüdma,” muigab Velju ja näitab kätega 200grammise vorsti pikkust. “Üks korralik kass ainult vaataks seda kala, ajaks saba püsti ja kõnniks minema...”
Meie asutame sõbratar Riinaga Sõrust mandrile sõitma. 40 kilomeetri pikkusel teel sadamasse näen mitut asja, mis auto peatama paneb. Kõigepealt – toidubuss! Laupäevast hoolimata inimestest ikka hoolitakse... Sõitev selver on töös kuus päeva nädalas, leevendades väljasuremise meeleolusid maanteedel, mille ääres on oi kui palju tühjaks jäänud kauplusehooneid.
Pärast toidubussi külastamist kutsun auto peale naise, kes astub vapralt vastutuult bussipeatuse poole. Mai on kuue poja ema ja teeb hooldajatööd kahes hooldekodus.
“Mees suri mul seitse aastat tagasi. Ega ma muidu kahel kohal tööl ei käiks, kui mul seitse inimest toita ei oleks... Ja kahe töö peale kokku teenin ikkagi ainult 500 eurot!” ütleb Mai ruttu, sest muidu ma äkki veel arvan, et neid ööpäev kestvaid vahetusi tehes saab inimene rikkaks.
Näpuotsaga lastetoetusi ja miinimumpensioni suurune toitjakaotusraha juurde arvestatud, tuleb selleski peres 120 euroga kuus läbi ajada – inimese kohta! See Mai peaks hakkama ellujäämiskursusi läbi viima...
Järgmine peatus on Vaemlas. Seal asub Hiiu Villa vabrik. Ja jälle on mu imestus suur: vaiksel laupäeval on maja masinamüra täis! Tuleb välja, et need, kellel tööd on, töötavad kogu aeg!
Nõukogudeaegse jahu- ja villatööstuse imekombel säilinud seinalehelt saab lugeda hirmutavaid loosungeid. Selleks et kommunistliku töö brigaadi austav nimetus välja teenida, lubas töökollektiiv kõigist minevikuiganditest lahti saada! Suur õnn, et 1880. aastast ning Poolast pärit villakraasimis- ja ketrusmasinad alles jäid.
Jüri ja ta tekstiilikunstnikust abikaasa ostsid vabriku 20 aastat tagasi ära. Ning toodang, mida omakedratud lõngast tehakse, on siinsamas näha ja saadaval: jakid-vestid-kampsunid, sussid, mütsid – kõik kaunistatud tikitud lammastega!
“Kui paljude inimestega te selle kõik valmis teete?” küsin Jürilt.
“Inimesi on kaks – mina ja mu poeg. Lisaks kolm-neli naist ka...” teeb Jüri nalja nagu hiidlased tavaliselt. Nad nagu ei teekski nalja! Velju näiteks ütles nende Läti kalameeste kohta, kes suurel reedel paarisajakesi jääpangale triivima jäid, et kas nad siis tõesti selle ühe pudeli viina joomiseks mingit soojemat kohta ei leidnud...
