Ja arvutiajastul ei pruugi neid sõpru, kellega juttu aetakse, päriselus mitte kunagi kohata.

Muide, huvitavaid jutusõpru hindan mina väga kõrgelt. Proovi sa päriselus leida inimest, kellel on keset päist päeva, öödest rääkimata, aega lihtsalt rääkida. Mitte tööst või ärist, vaid elust üldse.

Enamik sellistest katsetest lõpeb kellavaatamisega ja kuhugi kiirustamisega. Sest juba järgmisel hetkel peab su jutupartner olema kindlasti kusagil mujal...

Arvutitele on inimestel millegipärast rohkem aega kui inimeste jaoks enda kõrval.

Lausa naljakas on mõelda pildile üle kogu maailma, kus miljonid inimesed ühel ja samal ajal kummarduvad laual asuva nelinurkse riistapuu kohale. Vaikivad küürus kogud, kes unustavad aja ja ruumi ning muudkui klõbistavad klahvidega!

Üks osa maailmast peab sõdu, võitleb nälja ja kurjaga, teine osa inimkonnast peab tegema tööd, aga kolmas osa vahib arvutiekraani, nagu oleneks sellest kogu meie õnn ja edasine elu... Rääkides inimestega, kellest me ei tea midagi peale sõnade!

Nädal tagasi rääkisime saates “Mida teie arvate?” just neil, arvutis elamise teemadel. Aga ühte saatesse ei mahu kunagi ära kõik, millest rääkima peaks.

Internetist sõprade otsimise teemadel me arutada ei jõudnudki. Kuigi omaette mõtisklen ma neist asjust iga päev – siis, kui vaatan Facebookis otsa uutele sõbrakutsetele...

Mu õde, kes elab Helsingis ja kasutab Eesti inimestega suhtlemiseks ainult arvutit, naerab minu üle, kui näeb mu Facebooki sõprade arvu. Ja küsib, et miks ma nende tuhandete tundmatute inimeste sõbrakutsetele vastan.

Nüüd siis ütlengi, et ma vastan tegelikult ainult pooltele sõbrakutse­tele.

Vastan neile, keda usun nimelt minuga tahtvat mõnikord rääkida. Ükskõik kas siis telesaadetest või elust endast. Mis ajakirjanik ma oleksin, kui inimesi endast eemale tõrjun.

Tänaval või poes eestlane ju tavaliselt võõrale ligi ei astu. Arvuti on vestluse alustamiseks palju sobivam paik: ta ei solvu, kui sõnadele ei vastata, ja vastata või mitte vastata sobib kas või öösel kell kolm...

Aga nüüd siis nendest, kellega ma sõbraks ei saa. Ma ei vasta sõbrakutsetele siis, kui kutse saatjaks on kollektsionäär. Inimene, kes kogub inimesi.

Teismelisena kogusin mina ka inimesi, näitlejate pilte nimelt! Käisin Tartus Riia tänaval asuva lonkava fotograafi koduateljees ning ostsin vene näitlejate fotosid. 10 kopikat maksis väike foto ja 20 suur. Ja pinginaabriga siis võistlesime, et kelle kollektsioon on suurem!

Nüüdseks tean, et igasugusel kogumisel on ainult siis mõte, kui see sind hingelt rikkamaks teeb.

Piltide kogumisest üksi ei piisa – kui juba sõbraks tahetakse, siis peab sul olema midagi teisele inimesele ka öelda. Ja seda mitte vormis, et kuule, mis teed?

Muidugi ei vasta ma neile sõbrakutsetele, kus inimene peidab ennast anonüümsuse taha, tahtes ise saada tuttavaks tuntud inimestega.

Paar päeva tagasi pakkus mulle ennast sõbraks Edgar-Rainer Ulljobu. Tsiu Tsiu Mäu ootab ka ammu järjekorras.

Või millele loodavad näiteks selliste nimede omanikud nagu Aadu Parm, Vana Ment või Viru Linnuke?

Kui sellistele nimedele lisanduvad veel näona krokodilli pilt või traktori foto, siis on küll tunne, et parem suhelda telefoni teel paari lihast ja luust vana sõbraga, kui et püüda olla kontaktis terve uue maailmaga...