Autor: Valdek Alber

Õnneks on saatus pakkunud mulle mitmekesise elu juba enne tänavust aastat, nii et olen ka reetmistega harjunud. Üleöö olen kaotanud inimesi nii armastuse kui raha pärast. Piinlik küll, aga raha pärast rohkem.

USAs juba ammu tehtud uurimus näitas, et 80% abielupaaridest läheb lahku just nimelt raha pärast, kuigi kõiki neid lahkuminekuid ei saa muidugi reetmisteks nimetada. Mina pean reetmiseks seda, kui kokkulepped äkitselt ei toimi: endisest partnerist astutakse üle, nagu teda poleks olemaski olnud!

Täpselt nii olen kaotanud sõpru ja kallimaid – üleöö, ilma selgituste, otsavaatamiste või vabandussõnadeta. Olen jäänud veel hetk-tagasi-sõpradele ammulisui otsa, s.t vastu selga vaatama, saamata aru, kuidas on võimalik mingi omakasu pärast loobuda inimesest.

Sel kevadel laususin nagu möödaminnes ühele kauaaegsele tuttavale, et kuule, kas saaksid mind ühe mu idee elluviimisel aidata?

See oli suur viga. Aitamisest sai ahnus, mis tappis mitte ainult sõpruse ja partnerluse, vaid ka inimlikkuse. Ainult napp kuu pärast ühistöö algust sõideti minust kui äris täiesti kasutust üle nagu kevadisest lumest, nii et märg loik taga...

Ma ei tõstnud häält, ei küsinud selgitust, ei valanud pettumusest pisaratki: tahtsin näha, kui kaugele üks inimene on valmis raha pärast minema! Vastus on, et kaugele kõigest sellest, mis sõpru omavahel ühendab. Minuga lõpetati isegi rääkimine.

See ütlemine, et kui tahad sõbrast lahti saada, siis tee temaga koos äri, on täppi läinud! Õnneks kirbuturud ise elavad edasi. Ja eks rahva jaoks nad ju loodud saigi.

Kuidas üle pea kasvava kurbusega toime tulla? Minu päästis üksainus täiuslik päev. Hiljuti nähtud Ameerika filmis ütleb mees, kes on kaotanud abikaasa, oma sõbrale: mul on palju inimesi, kellega koos teha paljusid asju, aga mul pole kedagi, kellega koos teha mitte midagi... Minul on õnneks olemas just see, kellega koos võib teha ka mitte midagi, olles lihtsalt vait.

Olen Emajõe ääres üles kasvanud, Tartus nimelt. Aga tunnistan, et sellest jõest pole ma näinud midagi muud kui tükikest vett linna piirides ja seda väikest veelaiku, mis Kärevere sillast üle sõites vastu läigatab. Jõgi nagu jõgi ikka. Aga nädal tagasi läksin esimest korda elus Emajõele mootorpaadi ja selle omanikuga, kellega koos olen aastate jooksul läbi käinud tulest ja veest, kuigi mitte Emajõest...

Hommik oli tuuline ja vihma suhtes paljulubav. Kärevere silla alla jõudes selgus, et paadi mootor streigib. Vaatasime siis ühe koha peal seisvast paadist, kuidas esimene haug õngekonksu otsast ära läks, aga tund hiljem mootor õnneks käivitus.

Popsutasime tasasel käigul umbes 7 kilomeetrit Võrtsjärve suunas. Roostik oli tuules peaaegu külili, vesiroosid palistasid kaldaid, linnuhääli täis vaikus hakkas pähe ja tsivilisatsioon oli märkamatult lõppenud: ei inimesi, autosid ega kalamehi!

Kas tõesti kogu see paradiis on olemas ainult tunni aja kaugusel suurest maanteest, tülliajavast rahast ja mõttetust võitlusest paremate kohtade pärast päikese all?

Minut pärast inimtühjal kaldal maabumist algas paduvihm. Istusime ninaotsani keepidesse ja kiledesse mähituna kõrvuti keset tormi ja olime vait. Üks möödasõitev kiirkaater tahtis meid isegi päästa, aga seda me ei vajanud.

Tuhandeid aastaid vana looduse ilu oli meid juba päästnud. Mis siis, et sabakondini märjaks saime! Kott kalu kaasas, sõitsime öö hakul Tallinna poole tagasi nii hingelt kui ihult puhtamatena. Ja ma olin taas valmis taluma muigega inimeste väiksust...