-

Just see mind mõtlema panigi. Sajandid ja valitsused vahetuvad, aga inimloomus ei taha endast midagi ära anda! Isegi halba mitte.

Ma sain üsna varases nooruses aru, et vabadus – õigemini selle puudumine – mängib iga inimese elus erakordselt tähtsat rolli. Vabaduse puudumine ajab isegi looma hulluks, mis siis veel inimesest rääkida!

Maal vanaema juures elas ketikoer Tuki. Mul oli talle alati raske otsa vaadata, sest mul oli enda ja teiste inimeste pärast häbi. Et kuidas küll said mu vanaema ja vanaisa otsustada looma saatuse ja õnne üle? Kolmemeetrise keti pikkune vabadus talu ümber lõhnavate heinamaade asemel?! See pidi olema sarnane tunne kui inimestel, kes olid mitme põlve pikkuselt lukustatud NSVLi piiridesse ja valikute piiratusse...

On miljoneid kordi küsitud nii häälega kui hääleta, et mis õigusega võisid ühed inimesed otsustada teiste inimeste elude ja vabaduse üle. “Pealtnägija” saadet vaadates küsisin seda iseendalt jälle.

Vastseliina kandis elanud Richard Vähi tembeldati kulakuks vaid selle eest, et ta ühe kasutatud rehepeksumasina ostis ja selle korda tegi. Aga lasta end koos abikaasa Ilsega Siberisse kupatada, seda muidugi ei tahtnud kumbki, nii neist metsavennad saidki.

Tütar Üvi oli alles paariaastane... 1953 kaotas seesama tüdruk mõlemad oma vanemad – kuhu nad jäid, ei teadnud keegi 60 aastat. Kuni Vastseliina lähedalt leiti ühishaud: Stalini-aegsed julgeolekutöötajad olid jumala seisuses – nemad otsustasid, kes peab elama ja kes surema.

“Ajad olid sellised!” öeldakse. Mina aga ütlen, et inimesed olid sellised. Igal ajal saab teha valikuid. Saab valida hea ja halva vahel. Ainult et selleks, et heal ja halval, õigel ja valel, inimlikkusel ja inimlikkuse puudumisel vahet teha, peab omama arenenud mõistust ja südant. Aeg ei mängi siin mingit rolli, aga iseloom küll.

Ja nüüd siis sealsamas Võru lähedal palju emotsioone tekitanud lugu hooldekodust. Õigemini on see lugu 25aastasest noormehest, kes metsas surnuks külmus.

Ma ei taha siinkohal rääkida meie sotsiaalse hoolekande süsteemist. Selge see, et kui inimene on antud riigi hoolde, siis seesama hoolekandeasutus inimese elu ja tervise eest ka vastutab. Ma tahan jälle rääkida hoopis inimestest, kellel on võim ja voli, ametikoht ja palk, muidugi ka närvid ja taluvusvõime, aga pole ühte: julgust ja ausust tunnistada oma vigu.

“Me tegime kõik, mida sel hetkel teha saime!” ütles hooldekodu juhataja saates kaks korda. Ei teinud, ütlen mina ja arvatavasti veel pool Eestimaad. Miks te poissi tagasi ei toonud? Ja kui te tõesti ei suutnud teda tagasi tuua, siis miks keegi temaga mööda metsa kaasa ei kõndinud?

Me kõik teeme elus vigu, aga neid vigu tuleb tunnistada! Kõigepealt iseendale, siis teistele ja muidugi ka neile, kelle elusid on pöördumatult muudetud. Antud juhul siis surnud noormehe vanematele. Oleks hooldekodu juhataja enda õigustamise asemel kas või kordki öelnud, et tegi sel päeval suure vea, oleks vaataja talle andestanud...

Neid kaht ühes saates jutustatud lugu eraldab ajas 60 aastat. Aga ühendab üks inimlik omadus, mis on hullem näljast ja surmast – see on hoolimatus! Kui seda tohutut hoolimatust ei oleks, jääksid ära väga paljud surmad. Ning nälja või haiguste puhul aidatakse üksteisel ellu jääda.

Mina ei kujuta ette, kuidas Võrumaal asuva hooldekodu personal sel ööl, kui ebaadekvaatne noormees 12kraadises külmas vabaduse poole kõndis, rahulikult oma voodites magada sai. Ju siis on hoolimatus kõik muud tunded alla neelanud. Piinlik küll paralleeli tõmmata, aga metsavendade tapjad olid ju samasugused, nad täitsid tundetult vaid oma kohust...