Autor: Valdek Alber

Sasun tuli Eestisse elama siis, kui vabariik taastati. Tuli sellepärast, et tahtis ühineda Elu Sõnaga. Nii sattus ta Tartusse.

Käis majast majja ja küsis, kas kellelgi on tuba üürida. Lõpuks leidiski elamise Annelinnas, viiekorruselises majas. Kui Sasuni vanemad Jerevanist poega vaatama tulid, imestasid nad väga, et majaelanikud üksteist ei tunne.

““Kus mu poeg siin elab?” küsis mu isa ühe meie maja mehe käest, kuna ei teadnud, missugusesse trepikotta siseneda. Mees vaadanud teda nagu imelooma, kehitanud õlgu ja astunud edasi. Rohkem mu vanemad Eestisse sõitnud ei ole. Lähen nüüd jõuludeks neile ise külla,” räägib kogu aeg naeratav Sasun sel ajal, kui mina ta restoranilaua taga roogi maitsen.

Armeenia Köögi omanik on ise kokk ka, kuigi pole söögitegemist kunagi õppinud. Aga 10 aastat tagasi, kui Sasun juba naise ja lastega Viljandis elas, kurtis üks sõber, et korralikku šašlõkki siin linnas küll ei saa. Kuigi suvi läbi tossavad grillahjud kogu Eestimaal, Viljandis kaasa arvatud... Ja seesama sõber ütleski, et kuule, miks sina ei võiks hakata linnarahvale šašlõkki pakkuma. Mõtlesin, et võiks ju proovida,” rõõmustab Sasun õige otsuse üle.

Mina proovisin sel õhtul kaht sorti pelmeene ja praetud liha, mida menüüs ei ole, aga mida särasilmne armeenlane pakub sõpradele kui oma salajast firmatoitu.

“Tegelikult on ainus saladus kastme retsept,” naerab Sasun ja räägib siis täpselt ära, kuidas kõik ülejäänu valmistatud on. Teisipäeva õhtu on Viljandi kesklinnas vaikne ja inimtühi. Restoranis pole peale minu ühtegi sööjat.

“Aga hommikuti on mu restoran külastajaid täis,” on Sasun õnnelik, sest talle meeldib süüa teha ja inimesi teenindada, selle asemel et neljatoalises korteris naisega teineteisele päev läbi otsa vaadata... Lapsed on suured ning elavad rohkem Tallinnas kui Viljandis.

“Neljapäeviti on mul siin emade ja laste päev: emad tulevad kärude ja oma põnnidega, kes siis üksteist
taga ajavad ja terve saal on kilkamist täis. Tead kui tore!” särab Sasun ning ma vaatan peaaegu uskumatult meest, kes armastab lapsi rohkem kui raha.

“Aga mis on raha? Ainult eluspüsimise vahend. Pole mõtet ennast tööga ära tappa mingi raha pärast! Mõnikord vaatan siin läbi akna meie suurt õue: vanainimesed kõnnivad, on üksikud, on kurvad. Ma lähen tihti uksele ja kutsun: astuge sisse, ma annan teile süüa! Vanainimene ütleb, et tal pole raha. Aga ma kutsun ikka, söödan tal ilma igasuguse rahata kõhu täis... Oma kaht last jõuan ma koolitada küll ja muud rikkust pole mulle vaja!” ütleb Sasun, kelle siiruses pole võimalik kahelda.

Tee kõrvale toob restoranipidaja mulle meekooki, mille vahel paistavad kaks triipu hapukoort. “Proovige! Sellist kooki te mujalt ei saa,” lubab Sasun.

Ka tema naine ja ämm töötavad restoranis. Kook ongi naiste tehtud ja maitseb oivaliselt, aga kahjuks on inimvõimetel isegi söömise mõttes piirid, nii et minu maitstud kook rändab suurde karpi, kuhu mahub kooke tervele perele. Ja see karbitäis antakse mulle kaasa... Olen nimelt teel oma sõprade juurde, kus kavatsen ka ööbida.

“Aga kui neid juhuslikult kodus pole, siis tulge siia tagasi, meil on kodus ruumi teie jaoks ka!” hõikab Sasun mulle restoraniukselt järele. Õnneks pole eestlaste omaetteolek ja tõrksus võõraste vastu Sasuni ära rikkunud.

Jah, selliste inimeste peres võiks tõesti olla lapsi vähemalt kümme! Siis oleks ka headust ja rõõmu maailmas tunduvalt rohkem mitte ainult jõulude ajal, vaid iga päev.