Autor: Valdek Alber

“Vaatasin seda su kirbuturu saadet, ja tead, ära solvu, aga sealt puudub … midagi. Midagi, millele kaasa elada,” kirjutas mu kirjasõbranna. Ma ei tundnud mingit põhjustki solvumiseks. Aga põhjust mõtlemiseks küll...

Hiljuti, Helsingi EMi ajal, avastasin piiri, mille järgi elu poolt hulluks
aetud inimene ära tunda. Selline piir on kätte jõudnud siis, kui inimene suure rõõmu asemel tunneb suurt viha. Mäletate, üks prantslasest kullavõitja läks ja ründas võistluste maskotti. Soomlased olid maskotile nimeks pannud Äpi, ehk siis mugandus ingliskeelsest sõnast “õnnelik”...

Suured võidud ja isiklik eneseületamine peaksid ju inimese tõepoolest õnnelikuks tegema! Aga siis tuleb üks mees, kes on hetk tagasi ületanud 3000 m jooksu finišijoone esimesena ja läheb selle asemel, et välja näidata rõõmu, kallale tillukesele naerusuisele maskotile! Ja lükkab teda raevunult.

Peenikeste jalgadega maskott küll võngub, aga pikali õnneks ei kuku. Hiljem selgus, et kastitaolise kostüümi sees oli 14aastane tüdruk. Huvitav, mida see vabatahtlikult Euroopa meistrivõistlustele ennast maskotiks pakkunud neiu nüüd tippsportlastest mõtleb? Arvatavasti sama, mida minagi – aastatepikkune iseenda piitsutamine selle nimel, et olla üks hetk oma elus ülejäänud maailmast parem, ajab inimese hulluks.

Ja nüüd siis see Denveri mees, kes uue Batmani filmi esilinastuse ajal läks kinosaali ja hakkas huupi tulistama.

Ülikooli pooleli jätnud kena välimusega noor mees. Mis või kes teda hulluks ajas? Breivikist ei hakka ma enam rääkimagi. Kui isegi Norra-suguses heaoluriigis muutuvad inimesed koletisteks, siis pole kogu maailma vihkamise põhjus mitte kohas, kus elatakse, vaid inimestes endis.

Muide, ühte kõikide ja kõige vihkajat kohtasin viimase poeskäigu ajal Ülemiste keskuses, nii et näiteid maailma hulluks minemisest ei pea sugugi kaugelt otsima...

Pood oli ilusa ilma tõttu erakordselt tühi. Olin oma kaubad just letile ladunud, kui kõrvalkassa juurde saabusid kaks meest. Mu ostukäru vist riivas esimest, nooremat meest, kes tõukas mu käru tagantkätt eemale. Vaatasin imestusega tõukaja suunas, kes ei heitnud selja taha pilkugi ning liigutasin oma käru edasi.

Aga vist mitte õiges suunas, sest minu poole seljaga seisev noor ja vihane mees lükkas mu käru veel kord ja seekord juba demonstratiivselt ärritunult. Mille järel ei suutnud ma vait olla ning küsisin noore mehe selja suunas, et miks ta nii vihane on.

Kassas maksmisega tegelev turris selg ei teinud kuulmagi. Küll aga kuulis ja reageeris tema taga seisev vanem mees, tõenäoliselt poisi isa, kes sõna otseses mõttes sisistas: “Käige te
kah p....!”

“Kuhu???” küsisin mina kõva häälega vastu. Aga rohkem minuga ei suheldud. Nad võtsid oma õlled ja kadusid koos oma vihkavate nägude ja ussitanud hingedega, poeg ees ja isa järel. Ning pole tarviski küsida, kust sellised inimesed tulevad. Nad tulevad oma kodust.

Võib ainult ette kujutada, kuidas nad väljendavad raevu siis, kui õlled on joodud ning jalgu jäänud ostukäru asemel jääb jalgu mõni inimene...

Mu hiljutisest heast tujust ei olnud õue jõudes midagi järel. Vastupidi, lükkasin läbi päikest ja tuult täis pühapäevaselt tühja parklat oma ostukäru ega suutnud pisaraid tagasi hoida.

Nii et ehk peaksime õppima nautima seda elu, kus “midagi ei juhtu” vahelduseks sellele, et kogu aeg juhtub midagi halba.

“Kirbuturu lood” meeldivad mulle just sellepärast, et neis elavad tavalised inimesed omaenda elu. Ainult selliseid saateid ma teha tahaksingi. Niisugustest saadetest parem on vaid oskus tunda rõõmu elamisest
endast.