k Autor: Valdek Alber

Ma proovin selgitada fenomeni, mis Eesti armeenlasi meist, eestlastest, eristab. Et miks nad saavad vaatajatelt võrreldes eesti peredega tuhandeid ja tuhandeid telefonihääli rohkem. Kindlasti mitte vaid seetõttu, et armeenlaste paarituhande inimese suurune kogukond Eestis end ühel õhtul kuus korralikult kokku võtaks ja ennastunustavalt helistama kukuks.

Mõned aastad tagasi tegin ühe intervjuu armeenlaste perega Tartus. Enne Tallinnasse tagasi sõitmist sain kutse tähistada tulevast jaanipäeva... armeenlastega! Sinnani jäi veel aga aega ja suveks olin kutse peaaegu unustanud. Kutsujad aga mind ei unustanud. Nii saingi mõned päevad enne jaanipäeva täpsed teejuhised kusagile Põlva-kanti ja sinna ma siis sõitsingi.

Kõik me teame, kuidas eestlased jaanipäeva peavad. Kogunetakse pundikeste või sõpruskondade kaupa kusagile põõsa taha ja pidu võib alata. Noored püüavad vanemate silma alt ära saada ja ega neid keegi kinni hoida proovigi.

Nii me siis istume - vanad vagusi koduõuel jasmiinipõõsa all, keskealised abielupaarid üksteise pool suvilates, noored möllamas kohtades, kust neid otsidagi ei oskaks. Kõik on rahul, kuigi eraldi. Võib olla just sellepärast rahul ongi.

Armeenlaste jaanipäevapidu algas eestlase jaoks tavatult vara, kusagil pärastlõunal. Kohaliku ärimehe kontorihoovil suurte kaskede all tossasid ahjud, saslõkki oli ette valmistatud terve tonn ja inimesi oli koos umbes poolsada. Nii noored kui vanad ühe tõeliselt pika laua taga.

Ma ei kujuta ettegi, et armeenia teismelised söandaksid suurte pühade paiku oma vanematele ja vanavanematele öelda, et nemad seekord peole ei tule. Sest kuhu nad siis läheksid? On rahvusi, kelle jaoks pidu ja püha tähendavad mitte ühe pere, vaid kogu suguvõsa koos olemist.

See ongi peo mõte! Söögid ja joogid käivad koosolemisega kaasas. Aga enne kõiki neid marineeritud lambaid, salatikuhilaid, veine ja konjakeid on tähtsad sugulased ja sõbrad. Igale peole tulnule ollakse tänulikud - selle aja eest, mida üksteisele pühendatakse! Pidu tähendab rõõmustamist elu ja tervise üle ja selle üle ka, kui kellelgi on hästi läinud... Siit see kokkukuuluvus, mis annab tugevuse nii ühele perele kui kogu rahvusele, alguse saabki.

Ah et mis siis meil on teisiti? Olen sada protsenti kindel, et üks armeenia suguvõsa ei jätaks oma jaani- või jõuluõhtule toomata 90-aastast üksi elavat vanatädi või kusagile teise Eestimaa nurka ammuunustatud ratastoolihaiget vanaonu või neid töötuks jäänud sugulasi, kes elavad ära vaid tänu ühele Soome kolinud pereliikmele.

Ma ei hakka küsima, kuidas on ühtekuuluvusega teie suguvõsas. Piisab, et ma tean, kui palju mu oma sugulasi elus üksi on. Ka pühade ajal.

Ja siit vastus, miks meil on nii keeruline "Perepeo" saatesse peresid leida. Selleks, et neljakesi televisiooni laulma tulla, peab valitsema peres üksmeel. Peab tahtma koos olla! Pooled neist peredest, kes registreerunud on, mõtlevad mõne aja pärast ringi. Sest keegi neist neljast hakkab vastu puksima...

Kui tugeva pere tunnet ei ole, siis ei tule kogu rahva silmade all laulmisest tõesti midagi välja. "Mida teised arvavad?!" kompleksist saavad üle ainult need, kes on koos olles õnnelikud. Kusjuures see, mida pereliikmed üksteise vastu tunnevad, paistab läbi teleriekraani ka välja.

Sellepärast perekond Koorts Koogi külast ongi finaalis... Ja need neli armeenia teismelist samuti. Vaatajad oma kodudes igatsevad rõõmu. Tulgu see kasvõi võhivõõra pere siiraste pilkude ja kaunilt heliseva laulu kaudu.

Kes on kolmas finaali pääseja, see on homme teie otsustada.