Maire Aunaste: Usalduse lõpp
Veel enne, kui ta oma esimese küsimuse sai esitada, olin sunnitud talle teatama, et ma nende lehele enam intervjuusid ei anna. Ei nüüd ega tulevikus!
Tütarlaps oli tõsiselt kohkunud, sest sai selle sahmaka oma kaela täiesti teenimatult. Aga ma seletasin talle ära, millega väljaanne, kus ta töötab, täpselt päev varem mu usaldusele lõpu tegi.
Ja siinkohal tahan hoiatada ka kõiki teisi eestimaalasi ajakirjanikesse väga ettevaatlikult suhtuma...
Tavaliselt tahan ma kontrollida lehte minevat lugu esimesest kuni viimase sõnani. Mis siis et ajakirjanikud salvestavad intervjueeritavaga jutu diktofonile – paberil võivad räägitud laused mõjuda kentsakalt või suisa valesti! Sellepärast tahan näha iga oma öeldud mõtet ka kirjutatud variandis, et olla nähtuga nõus.
Eelmise nädalavahetuse pika intervjuu võttis minult Eesti suurima tiraažiga ajalehele ajakirjanik, keda ma usaldan. Väga ebameeldiv on oma elust rääkida inimesele, keda sa üldse ei tunne.
Niisiis – kuna tahtsin lugejaid teavitada juba sel nädalavahetusel avatavatest kirbuturgudest, olin pika intervjuuga nõus. Mul oli ainult üks tingimus: me ei räägi inimesest, kellel on mu elus küll tähtis roll, aga kes tahab jääda täiesti nähtamatuks. Ja kindlasti ei nimeta me loos ta nime...
Päev enne lehe ilmumist luges ajakirjanik loo mulle telefoni teel ette ning ma ütlesin OK! Järgmisel päeval ostsin Tartus olles lehe, mille kaanel ma olin. Loole, mis mulle eelmisel õhtul ette loeti, oli lisatud üks osa, mida nägin-kuulsin esimest korda. Ja muidugi oli seal info, mille olin kindlalt ära keelanud.
Helistasin ajakirjanikule. Ta ütles, et pole mingit infot lisanud. Küllap päevatoimetaja tegi seda … ilma mind või loo kirjutajat teavitamata. Mis sellest järeldub? Järeldub see, et inimene, kellest kirjutatakse, pole mitte mingite kokkulepetega kaitstud.
Igale tema sõnale võidakse lisada kellegi nähtamatu käe poolt veel midagi ja selle “veel midagi” eest ei vastuta mitte keegi! Hea küll, vastutab väljaanne, mille sa võid küll vihaga ära põletada, aga tehtud kahju ei korva seegi...
Teadsin, et olen kaotanud usalduse inimese silmis, keda aastaid olen püüdnud hoida ja kaitsta. Minu enda läbihekseldatud elu avalikkuse jalge all ei lähe mulle grammigi korda. Ma vilistan sellele, kui mu avameelsus kellelegi ei meeldi.
Ma vilistan ka sellele, kui keegi suvatseb kritiseerida mu tegusid. See on minu elu, mida olen püüdnud elada nii hästi kui võimalik, ja kui aeg-ajalt vead sisse lipsavad, proovin teha ka vigade paranduse nii hästi, kui välja tuleb...
Aga kindlasti ei taha ma, et meedia sekkuks mu suhetesse! Sest suhted on ainsad, mis teevad kas õnnelikuks või õnnetuks.
Pühapäeva õhtul Selveris Õhtulehe mahamüümata hunnikuid nähes oli mul isegi hea meel: minu näoga kaas ei müünud! Paras! Muidugi ei müünud, sest mu näo kõrval oli tekst, mis ei kutsu ostma mitte ühtegi inimest...
Müüma peab uudis, aga mitte mingi unu-munu sellest, kuidas keegi telesaatejuht oma kodus koos majavaimudega paljalt ringi kalpsab! Keda kuradit see peaks huvitama?
Oleks sellesama ajalehe kaanel olnud mu näo kõrval uudis, et Aunaste kavatseb Tallinnasse Kalevi keskstaadionile teha Eesti suurima kirbuturu, siis oleks see leht kahe päevaga maha müüdud. Kusjuures ainult selle uudise pärast ma ju kogu intervjuu andsingi! Muidugi oli see info ka ainus, mida pikas loos polnudki.
Nii et, kallid kaasmaalased! Enne kui hakkate ajakirjanikule näiteks oma kassist rääkima, mõelge hoolega, kas teie elu on ikka nii läbipaistev, et tahate seda vastu valgust kogu rahvale näidata. Mina igatahes ei usalda enam kedagi peale iseenda...
