Autor: Valdek Alber

Üks mu tuttav ohkas pärast saadet telefoni, et tal hakkas väga kahju. “Millest?” küsisin. “Sellest, et riik on Arno ära unustanud,” selgitas eakas proua.

No muidugi: nähtud tõsielusaates andis kaadritagune hääl lisaks pildile ka sõnalisi hinnanguid. Neid hinnanguid, mida vaataja oleks võinud oma peaga mõelda. Kui aga puder inimesele juba suhu pannakse, siis tuleb see ka alla neelata! Nii need süüdistused sünnivad: keegi kusagil on alati milleski süüdi. Ka selles, et üks Arno armastab käeulatuses olevat õllepudelit rohkem kui 40 aasta tagust mälestust suurest edust.

Mulle tegelikult väga meeldis see, mida ja kuidas Arno rääkis. Mulle meeldis juba seegi, et ta 1970. aastal linastunud filmi järel läks kutsekooli õppima. “Miks sinust näitlejat ei saanud?” küsis kaadritagune hääl. Arno kehitas õlgu. “Tõmmet ei olnud. Ei olnud kutsumust ... tehnika tõmbas rohkem,” tunnistas mees siiralt ning lisas, et tahaks rooli keerata veel nüüdki.

Just selle roolikeeramise jutu ajal tundus mulle, et hallipäine mees võitleb pisaratega. Seevastu ”Kevadest” ja filmipartner Riinast rääkides ei liikunud mehe näos ükski lihas: eks ta on sel teemal asjad enda jaoks selgeks mõelnud juba ammu...

Aga tuleme nüüd tagasi selle jutu juurde, et riik on filmilegendi ära unustanud. Julgen välja pakkuda, et riik ei mäleta kunagi kedagi. Inimesed mäletavad, kui mäletavad! Ja “Kevade” osalisi mäletatakse kindlasti. See aga, kuidas keegi pärast avalikkuse silmis kuulsaks saamist edasi elab, on igaühe enda probleem.

Arno Liiver jäi juba nooruses endale truuks: abiellus noorpõlvearmastusega, elab sama naisega tänaseni, hakkas tegema tööd, mis teda huvitas, ega ajanud taga kättesaamatuid unistusi. Küllap tundis poiss juba varakult oma piire ja võimalusi. Lõppude lõpuks pole töötu näitleja kergem olla kui töötu autojuht!

“Õnnelik?!” ironiseeris saates nähtud Arno. “Näita mulle ühte õnnelikku inimest...” provotseeris õllest julgust võtnud mees saate tegijaid. Sel hetkel olin ma Arnoga vägagi sama meelt: varandusest, positsioonist ja edust hoolimata elab igaühes meist õnn kõrvuti aeg-ajalt õnnetu olemisega.

Arnost saate tegijad tahtsid ilmselgelt kiskuda endisest lapsnäitlejast välja ülestunnistust, et ta kahetseb valitud elu. Aga Arno ei kahetsenud! Selle saate toel sai iga iseseisvalt järeldusi teha oskav inimene kinnitust, et valik on alati meie enda teha! Ning valida on muidugi rohkema kui kuulsusrikka näitlejatee või kuulsusetu roolikeeraja saatuse vahel.

Tähtsaim, mida valime, on kohustuste, vastutuse, töö hulga ja koorma raskuse mõõt.

Või kui kujutada oma elu ette piltlikult, siis mingil päeval oleme ju kõik olnud mitme tee ristumise kohas: sirge ja lai on see, mis ahvatleb enamikku, kivide ja konarustega kitsam tee ei ahvatle peaaegu kedagi ning vaevumärgatav jalgrada, mis ilmselt ei vii külakesest kaugemale, jääb neile, kes riske ja uusi väljakutseid ei armasta.

Mulle tundub, et Arno Liiver valis just selle viimase. Ning tegi seda üsna läbimõeldult. Miks siis praegu talle kaasa tunda? Ja kes oleme meie, et ühele tööta, aga perele truuks jäänud mehele ta õllejoomist ette heita?

Saate vaatamisele järgnenud hommikul läksin Stockmanni toidupoodi. Ma ei jõudnud parklas veel autost väljagi, kui mu juurde tuli vana naine ja küsis raha. Mitte mingi joodik, vaid tavaline ligi 80aastane vanainimene.

“Andke söögi jaoks, palun!” ütles naine vaikselt. “Mu pension on nii väike,” selgitas küsija. “Kui väike siis?” küsisin etteheitvalt. “210 eurot,” ütles naine, lisades, et tal on väga piinlik. Andsin talle kaheeurose mündi ja mõtlesin, et tegelikult peaks see naine hoopis sotsiaalosakonda minema...

Mis saaks, kui pooled pensionärid hakkaksid parklates kerjama? Siin on riigi abi tarvis rohkem kui näitlejatele, kes ei tahtnud olla näitlejad. Sest ametist tähtsam on olla inimene.