Maire Aunaste: Vabaduse ja iseenda terviseks
Peategelasteks on kaks naist, kes satuvad rongis ühte kupeesse. Üks on intelligentne, aga eluvõõras Peterburi teadur, teine modelli mõõtu provintsikaunitar, kelle jaoks miski pole püha. Esimene on üdini korralik ja tark, teine otsast otsani paheline, ja harimatu peale selle. Mis ei takista tal aga rajalt maha võtmast iga meest!
Ülekaaluline lahutatud muuseumitöötaja pakub esimest korda Peterburi seiklema sõitnud provintsiiludusele peavarju. Kuna täiesti rahatu preili toob endaga kaasa uusi tuuli ja põnevust, teeb korteriomanik vastleitud sõbrannale ettepaneku enda juurde elama jääda...
Enamgi veel: juba otsib ta noorele naisele töökohta, tutvustab teda oma sõpradele ning harjutab sõbratari eluviisi matkides ennastki tegema asju, mida ta senise 40 eluaasta jooksul teinud ei ole. Näiteks ööde kaupa pidutsema...
Asi lõpeb sellega, et väärtuslikku kunsti täis ateljeekorterisse sigineb naeruväärset Hiina pudi-padi ja Siberi kolkast suurlinna sattunu lööb üle teda elus edasi aidata püüdva sõbratari sõbrad, töökaaslasest silmarõõmu ja ka eksmehe.
Tagasihoidlik muuseumiteadur, keda on ennegi petetud, tunneb, et tema kodu pole enam tema kodu, ja lootused mingitki isiklikku õnne leida on uue sõbratari tõttu väiksemad kui kunagi varem.
Nüüd tahaks korteriperenaine oma endist elu tagasi, aga ta ei tea, kuidas vabaneda naisest, kelle ise on enda juurde jääma keelitanud. Ühel ööl proovib ta vastutustundetut ja moraalitut neidist lihtsalt padjaga ära lämmatada...
Ning nüüd loo moraal. Kõik me ihaldame asju, mida meil endal ei ole, aga kellelgi teisel on. Kõik me tahame olla mõnikordki keegi teine ja mitte ise. Proovime kiigata kõrvalseisjate eludesse ja loodame, et meid uksest sisse lastakse: võõra elu sära, keel, millest vaevu aru saame ja jumalad, mida need tundmatud inimesed kummardavad, on ju nii ahvatlevad! Mõnda meist kutsutakse tuppagi ja pakutakse tundmatuid roogi laual või kohta südames, aga...
Me kõnnime oma eludes paralleelselt tuhandete teiste eludega. Ja tavaliselt saame jutule nendega, kes kõnnivad samas suunas või tulevad meile vastu mööda meie enda teed… Kui aga ristmikult ära pöörata, avastame võõra maailma. Algul oleme rõõmsad, et saame oma vanast elust vabaks, sest vabadus on ju kõige tähtsam! Siis aga selgub, et ainult vabadusest ei saa söönuks ega õnnelikuks. Ning siis tuleb hakata end elus hoidma nende inimeste reeglite järgi, kelle majja on kolitud...
Minagi olen elus kaotanud mitu sõpra sellepärast, et meie sees on olnud täiesti erinevad maailmad. Olla koos vaid seetõttu, et mitte olla üksi, on tapvalt raske. Siis on vaid kaks võimalust: sa kas kaotad ennast või kaotad sõbra.
Mina olen alati valinud viimase võimaluse. Sest kõigist kaotustest kõige suurem on kaotada iseennast. Võin kihla vedada, et inimesed, kes tunnevad end õnnetu ja rahulolematuna terve elu, on kõik ühe ja sama kaotuse osalised: nad on kaotanud iseennast. Kaotanud kellegi või millegi nimel, lootuses, et teine inimene, teine karjäär või teine ümbrus täidab tühjuse õnnetundega.
Tean omast käest – ei täida! Nii et kui tahate olla eluga rahul, siis uskuge ennekõike endasse! Ainult selle kindlusega saate vaadata heatahtliku pilguga otsa nii oma sõpradele kui vaenlastele, nii neile, kes teid kritiseerivad, kui ka neile, kes teid üldse ei näe.
Vaevanägemine iseendasse uskumise nimel annab vabaduse ja võimaluse olla elu pisiasjadest üle huumoriga, nii et ei tule mõttessegi minna padjaga lämmatama ... näiteks oma järgmist elektriarvet. Head vabariigi aastapäeva!
