k Autor: Valdek Alber

Teate, mis või kes on telesaadete vaadatavuse tipus? Ma ei räägi “Pealtnägijast”, tema koht on aastaid õigustatult välja teenitud. Ma räägin saatest nimega “Väljahääletamine”, täpsemalt siis uisusaatest välja hääletamisest.

Mõne saate tegijad on kohe nii aplad punktide ja kohtade korjajad, et kisuvad oma saate kas või tükkideks – peaasi et iga tükk hääli koguks!

Nii arvatavasti juhtus, kui “Tähed jääl” tegijad ühel hetkel märkasid, et – oi! − saate lõpuosa vaatab rohkem inimesi kui algust ja keskosa ning vormistasidki viimasest viiest minutist eraldi saate. Väga koomiline. Aga noh, üks koht telekanalile esikümnes jälle juures!

Fakt, et televaatajat huvitab väljahääletamine rohkem kui saade ise, pole enam naljakas. Sest see näitab, et pisarad, veri ja surm köidavad inimesi rohkem kui elu rahulik kulgemine. Õnnelikest inimestest ei saa teha huvitavat saadet, öeldakse, ja head uudised ei müü... Oma “Perepeoga” proovin küll vastupidist tõestada, aga väljahääletamissaade on meie hea-tuju-saatest mitu kohta eespool.

Õnneks ei tee see mind kurvaks, sest olen ennast terve elu väljahääletamistega harjutanud.

Mina hakkasin juba lapsena ennast paljudest kohtadest välja hääletama. Mulle meeldis ballett, aga kui sain aru, et Lumivalgukese rolli asemel tuleb mul tõenäoliselt terve lapsepõlv tantsida kolmandat öökulli, ütlesin emale, et balletitundi ma enam ei lähe. Viiulit piinasin tükk aega kauem, aga sõbraks ma temaga ei saanudki. Sama juhtus kergejõustiku ja näitlemisega.

See viimane oli küll esimene kord, kui mind teiste ehk siis asjatundjate poolt välja hääletati. Ai, see oli valus! Aga kuna valuga harjumine võtab kaua aega, siis on oluline haiget saada juba varakult. Ainult nii jõuab noore inimeseni teadmine, et haiget saavad elu käigus kõik – ka need, kes seda ära pole teeninud...

Hiljem hääletati mind välja paarist abielust ja paarist töökohast. Olin kindel, et ma ei ela seda üle. Aga nagu näete – elasin! Siis hääletati mind välja veel paarist suhtest, mis minu jaoks oli elu küsimus, aga teise poole jaoks aja küsimus. Siis hääletati mind välja noorusest, siis ilust ja nüüdseks ka kõige selle üle muretsemisest, et mida kõike mul enam ei ole..

Kui ma olin 42aastane, koostas ajakiri Noorus esimest korda Eestis nn seksikate edetabeli. Olin seal millegi tõttu Electra ja Nancy järel kolmas. Kas te arvate, et ma olin tookord õnnelikum kui praegu? Ei olnud. Sest seksikust ei ole olemas. On ainult väljend, mis on välja mõeldud nende poolt, kes tahavad ennast teiste abiga müüa.

Mina arvan, et alles siis, kui me midagi müüa ei taha – ennast kaasa arvatud –, saame olla vabad ja õnnelikud. Kahjuks jõuab enamik inimesi selle tõeni alles elu viimases veerandis. Sinnani ollakse kindlad, et õnnelik saab olla vaid pidevas enda ja teistega võistlemises, mille eesmärk on olla kõige parem, kõige edukam, kõige õnnelikum.

“Minu jaoks on võistlus lõppenud!” ütles Vahur Kersna paar aastat tagasi, kui sai aru, et tervisest ja perekonnast tähtsamat asja ilmas ei ole. Ning astus pealtnägijate meeskonnast välja.

Nüüd käib Vahur mööda Eestit ja otsib inimesi, kes on oma eluga välja teeninud rahva lugupidamise ning ühe lihtsa pingi oma kodukohas. Kuna see saade on läbinisti positiivne, siis seda te vaadatavuse esikümnest muidugi ei leia.

Nii nagu ka pingi välja teeninud pole kuulunud kunagi rikaste või ilusate mõttetutesse edetabelitesse. Selle asemel on nad osanud teistele inimestele vajalikud olla. Seda nimetan mina õnneks.