Maire Aunaste: Verine pühapäev
Ukse vastas baarileti taga seisis tütarlaps, nina maas. Tegeles vist arvemajandusega. Pilku ta igatahes ei tõstnud.
Vaatasin paremale, vaatasin vasakule, teadmata, kus mu kaaslased istuvad. Ütlesin siis tere. Keegi ei vastanud. Kehitasin õlgu ja astusin edasi. Laud, kus mind oodati, oli õnneks kohe nurga taga.
“Teenindusega pole siin lood just kiita,” ütles Maarek, kes muu hulgas on ka saate “Köögikubjas” produtsent.
“Miks me siis siia tulime?” imestasin mina.
“Aga interjöör on ju tore! Ja auto saab maja ette jätta,” põhjendas mu lauakaaslane söögikohavalikut.
Interjöörist hoolimata olin mina pärast viieminutilist menüü ootamist valmis lahkuma. Siis aga ikkagi naeratav tütarlaps koos menüüga tuli.
“Mida te mulle soovitate?” vaatasin teenindajale huviga otsa.
“Krõbedat parti,” ütles tüdruk. “Aga köögis on meil ootejärjekord!”
Noh, pühapäeval meil ju aega on, mõtlesin ja meenutasin mõni kuu tagasi Amsterdamis Vietnami restoranis söödud krõbedat parti, mis tuli-all-pannil lauale toodi.
“Jah, selle pardi ma võtan!” otsustasin ning saimegi hakata arutama, et mida küll õhtul telerist vaadata, kui neli uut saadet alustavad kõik korraga ja muidugi eri kanalitel!
Õnneks alustas “Klassikatähed” teistest varem. Nii et selle saate sai rahulikult ära vaadata.
Ja mul oli väga hea meel näha särasilmseid noori talente, kes on lapsepõlvest saadik teinud tööd nagu hobused...
Ma tean küll, mida tähendab ühe pilli taltsutamine: selleks, et saada muusikainstrumendiga üheks, peab harjutama, harjutama ja harjutama! Mitte ainult tunde, vaid aastaid.
Minul seda kannatust ja muidugi ka annet ei olnud. Aga tänu muusikakoolis käimisele oskan ma muusikutest ja muusikast vähemalt lugu pidada.
Ning kui võluv on näha intelligentseid, hästi suhelda oskavaid noori inimesi, kes ei otsi mitte võimalusi üleöö kuulsaks saada, vaid on tippu jõudmise nimel pühendanud kogu oma elu muusikale.
Kui ainult seda saate lõppu poleks olnud! Nii väga oleks tahtnud, et vähemalt esimesest saatest poleks mitte keegi välja kukkunud...
See oli ja on siis saade andekatest. Teisel kanalil käima läinud tarkadeklubi mälumäng algas samuti klassikalise muusikaga. Klassikaline muusika kasiinos!
Väga stiilne: ainult musta ja valgesse riietatud inimesed, salapärane saatejuht, kes kõike ja kõiki näeb, aga kellest endast on kuulda vaid hääl... See on saatesari mõtlevatest inimestest, kes, muide, ei võidagi kogu aeg! Täpselt nii nagu elus.
Ja kolmandalt kanalilt algas samal ajal puhas meelelahutus, mida tavapärase vägivalda ja verd täis tuubitud teleprogrammide tasakaalustamiseks vägagi vaja on!
“Ma ei kujuta ette, mida Ester ütleks, kui ukse taga seisaks Üllar Jörbergi kehastav Tanel Padar!” naeris parodiste hindav Eda-Ines Etti. Tanel, endal pea nagu pigi ja vuntsid täpselt nagu Jörbergil, vastas välgukiirusel: “Ester mõtleks, et näe, täiskomplekt varuosi saabus!”
Aga küsige nüüd julgesti, mida mina ütlesin, kui oma tellitud krõbedat parti sama pühapäeva pärastlõunal enda ees taldrikul nägin. Uskumatu, et menüüs selline viga oli.
See part ei olnud tumepruun ega magusalt lõhnav. Krõbeda kooriku asemel kattis lihatükki vettinud hall nahk, nagu oleks lind just ujumast tulnud!
Ja kui ma siis liha pooleks lõikasin, imbus sealt välja veri... See polnud mitte krõbe, vaid oli võikalt verine part! Paluks menüüsse ikka õigesti kirjutada...
