Maire Aunaste Foto: Tiit Blaat

Paari pisikese erandiga istusin ma terve suve Eestis. Tegelikult muidugi ei istunud, vaid sõitsin ka ringi. Nädalavahetustel olin rahva seas kirbuturgudel ja kuulasin, millest inimesed räägivad.

Sellised rahvarohked kohad on lausa läbilõige meie inimestest: enamik on sõbralikud ja kõigega rahul, väike käputäis aga alati vigu otsimas ja neid alati ka leidmas.

“Kas ma siis pean ka müügikoha eest maksma, kui ma päeva jooksul midagi ei müü?!” küsis nädal tagasi mu käest telefonitsi keegi pärnulanna. Sel hetkel oli kell pisut pärast kümmet hommikul. Vastasin, et jah. “Aga miks, mille eest?!” tõstis küsija häält. Ega mul head vastust talle ei olnud.

See on tõepoolest suur risk raha välja anda teadmata, kas selle ka tagasi saab... Niisugune äri ongi. Sellepärast osa ärimehi pankrotti lähevadki, et riskid ei õigustanud ennast. Proovisin seda ka kirbuturulisele selgitada, aga ta ei saanud mu riskiteooriast vist aru.

Osa inimesi nimelt ei riski kunagi. Kui iseendast väiklase ja rumala inimese mulje tekitamine ehk kõrvale jätta...

Mul on tõesti sada korda suve jooksul piinlik korrata, et minu aeg, energia, idee ja eri linnadesse kirbuturgu korraldavate inimeste leidmine maksab ka midagi. Rääkimata sellest rahast, mis kulub firma loomise, üritust läbi viia lubavate litsentside ostmise ning lõpuks ka bensiini peale, mis ühest linnast teise kihutamisele kulub.

“Kas teil on kahju ühest või kahest eurost?” küsisin, sest ei näinud telefoni kaudu, kas tegu on pensionäri või noorema inimesega. Pensionäri kohamaks kirbuturul kauplemiseks on nimelt 1 euro igas linnas.

 “Ei mina tea, mis hinnad teil siin on, mina korjan oma kodinad kokku ja lähen minema!” hõikas naine mulle hüvastijätu asemel.

Huvitav, mitu korda selle päeva jooksul ta kodus endale etteheiteid tegi selle eest, et ei saanudki teada, kas ta oleks midagi maha müünud või mitte...

Nõukogude ajast pärit rahval on tegelikult suur probleem selle müümisega: kulub veel aastaid, enne kui me valehäbist oma asju müüa lahti saame.

Mäletan oma lapsepõlvestki, kuidas isa käskis mul Tartus Riia mäele nartsisse müüma minna – iga lill üks kopikas.

Seisin seal rivis teiste lillemüüjatega nagu alaealine patune, endal nutuvõru suu ümber ja silmad maas. Mul oli tunne, et mind on keset ilusat kevadet ja keset linna häbiposti pandud, ja mis kõige jubedam – keegi võis mind seal ju näha!

Seesama tunne pole suurt osa Eesti rahvast lahti lasknud veel tänapäevalgi – äkki keegi mõtleb, et ma müün neid asju raha pärast... Mis tähendaks ju enda avalikult vaeseks tunnistamist.

Just sellepärast olengi kogu suve kõik nädalavahetused kirbuturgudel tööd teinud, et mina ei ole kirbuturgudest ega seal kauplejatest parem. Soome ja Rootsi on kirbuturgusid täis ja seal ei häbene keegi oma asju müüa.

Muide, Pärnus on selle nädala laupäeval suve viimane kirbuturg. Kalevi staadionil Tallinnas ja Tartus Annelinnas jätkub kirbuturusuvi septembri lõpuni.

Keset juulikuud ehmatas mind ühel pühapäeval Kalevi staadionil Raul Rebane, kes lausa säras õnnest. Ta oli avastanud ühe müüja vanakraami hulgas ja ostnud 10 euroga ära nõukogudeaegse Eesti Televisiooni käiseembleemi, kuhu olid oma käega allkirja andnud kõik tolleaegsed spordireporterid alates Toomas Ubast kuni Raul Rebase endani välja. Kirbuturgudel võib leida puhast ajalugu...