Margus Mikomägi: kas normaalne elu peatunud?

Mõistuspäraseid hääli mobiilse positsioneerimise kurjasti kasutamise vastu õnneks kõlab. Hirmul on muidugi suured silmad, aga vastust pole veel peamisele küsimusele: kaua see ebamäärasus kestab?

Praeguses ajas ei lase mind lahti mõte, et iga abi, mis süvendab abitust, on kahjulik. Seda tuleks mõista üsna üheselt. Inimesele on omane olla tänulik. Olla abivalmis.

Hetkel kui igapäevane töölkäimise rituaal on katkenud ja inimesi ähvardab rahapuudus, võiks valitsus mu meelest targemate abiga otsida lahendusi ja seda kõva häälega ka öelda, kuidas rahata ellu jääda. Mõelda, kuidas suurfirmasid elus hoida, võib, aga see tundub kujunenud isolatsioonis küüniline. Nagu Suur Peeter ja Väike Peeter, meie Eesti lugu, aga maailma mastaap. Enne sööme sinu leivakoti tühjaks, siis vaatame...

Kus see loogika siin on? Et äkki ei peaks olema tänulik, äkki peaks pakutavast või küsitavast abist keelduma?