Margus Mikomägi: kuidas ma saaksin noore mehe selliste mõtete peale täiskasvanuna õnnetu olla

„Me ei saa lubada seda, et kangutame üksteist maha või tirime alla, sest me oleme lihtsalt nii väikesed.” Selle kunagi öeldud mõttega alustas 1991. aastal sündinud dirigent Rasmus Puur oma pühapäeval ERMis peetud kõnet.

„Heasüdamlikkus,vastutulelikkus, osavõtlikkus, kaastunne ... on kaduva põlvkonna omadused. Need omadused on väärtuseks veel vaid provintsis,“ olen oma märkmikusse üsna hooletu käekirjaga üles kirjutanud ja jätnud märkimata, kust ma selle sain. Provints ja parnass? Isegi siis, kui vanad targad, maailma mingisse tahku põhjalikult sisse elanud inimesed elavad pealinnades, kaob nende hääl maailma müra sisse ära.

Samas on mul meeles isa ütlemine, et mine karju metsas. Ma ei mäleta, et oleksin metsas kunagi karjunud. Pole põhjust olnud. Isegi kui on vajadus hüüda kaaslast, ei ole mets lasknud häälele karjumise toone külge.