Margus Mikomägi: liiga palju õnne pimestab

Jah, õieti ainus asi, mis mulle väga ei meeldinud esmaspäeva õhtust – et Eesti Vabariigi sünnipäevapeo korraldajad panid kokkukutsutud Ugala teatri suurele lavale tantsima. Apelsini pilli järgi. Sinnasamma, kus mõni tund tagasi vormistus kunstiline pilt “viimasest õhtusöömaajast”.

Ning hetke pärast siis pühiti see meeleolu luuaga kokku, lauldi seljakotid-selga-laule ja trambiti tantsida, pokaalid näpus. Laval ei tohi vilistada. Ja lavale ei peaks vilistama. See tõi meelde nõukogudeaegse massimeedia. Raadios ja televisioonis, mis siis, et olin noor, märkasin, kuidas tõsiste uudiste või saadete peale lasti mõttetut kerglast muusikat. Et mõte tõsisega edasi ei tegeleks.

Usun, et sotsiaalvõrgustikud on peale muude muutustele toonud kaasa selle, et me iga päev kellelegi õnne soovime.