Minskisse sattusin hiljuti, kui just oli lõppenud ka meie ajakirjanduses ohtlikuks peetud sõjaväeõppus Zapad. Küsisin Minskis tuttavatelt ja võõrastelt, mida nad õppusest arvavad, ning sain vastuseks, et need on Valgevenes nii tavalised. Keegi ei näinud Zapadis midagi erilist, enamik inimesi polnud sellest kuulnudki.

Minski tänavapildis oli pea igasugune sõjakus kadunud. Isegi loosungit “Minsk – gorod geroi!” märkasin vaid korra.

Suitsukonisid ja muud prügi ses linnas, kus elab vähemalt kaks miljonit inimest, maast ei leia. Jälgisin mehi, kuidas nad rahumeeli jalutasid, suitsukoni pihus, prügikastini. Ja ilmselt on ka koristajaid palju, aga see ei torganud silma. Lihtsalt oli puhas kõik. Linnapilti oli tekkinud hästi palju maitsekaid uusi tänavaskulptuure. Inimesed olid hästi riides ja tundus, et heatujulised.