“Mis on tarkus?” küsisin hiljuti psühholoog Tõnu Otsalt. Tema vastusest jäi kõlama üks tunnus: oskus näha ka seda, mis jääb väljapoole su teadmisi. Tarkus on inimese võime määrata seda ka, mida ta ei tea.

Kui metsamees Taavi Ehrpais meid mööda oma reservaati sõidutas ja selgitas, kuidas kasvatada tormikindlat metsa, kulus juttudeks päev. Taavit kuulates mõtlesin korduvalt metsakasvatamise ja lapsekasvatamise paralleelidele. Tema seda ei rõhutanud, aga rääkis oma metsast nagu elusast inimesest. Isegi nii, et kui inimlapse kasvamisel sedavõrd paljusid asju arvestaksime, olgu siis eesmärgiks iseseisva mõtlemisega täiskasvanud inimene, tekiks kerge kõhedus – kas ikka tohime inimlast nii palju mõjutada ja suunata.

Avalehele
1 Kommentaari
Loe veel: