Ma ei leia õiget teksti enam üles, aga tahan mäletada, et esimest korda kuulsin viiulimängu tähtsustavat sõnastust Von Krahli teatri tollase juhi Peeter Jalaka suust. See oli vähemalt kümme aastat tagasi. Ta siis, ja nii aastaid, otsis riigi toetust oma erateatrile.