Meie suhteruum ja inimese väärtus

Aeg-ajalt meenuvad mulle mu ülikooliõpingute kaaslase Katre Ligi kunagised luuleread: “Võtsin enese kanda maailmamure, sest enese oma läks liiga raskeks.” Mingil hetkel võib maailmamurest tõesti saada paopaik isikliku ängi ja ahastuse eest.

Inimest kui iseväärtust deklareerivad euroopalikus kultuuriruumis mitmed dokumendid. Siiani küll ideaalina, sest inimese tegelik väärtus püsib instrumentaalne – kuidas teha ta kellegi huvides kasutatavaks. Rahvasuus kõlab see: mutrikeseks.

Lausa avalikult on tööjõuturukeskne vaade hakanud valitsema kogu hariduspoliitikat, sellega samas taktis pikenevad järjekorrad laste psühholoogide juurde. Välisilm on lapsele nimelt peegel tema enese väärtusest.

Teise inimese eneseväärikust tuleks võtta kui meie kõigi eksistentsiaalset elutingimust. Mingis mõttes on eneseväärikus võrreldav aristokraatliku hoiakuga: inimese seisus kohustab. Aristokraati hoiab tema seisus eemal madalusest, valest, jõhkrusest, alatusest. Eneseväärikusest tuleneb, et kõik ei ole lubatud, nii võrsub hoiak teiste olendite, looduse, ja teiste inimeste loodu väärtustamiseks.