Inimest kui iseväärtust deklareerivad euroopalikus kultuuriruumis mitmed dokumendid. Siiani küll ideaalina, sest inimese tegelik väärtus püsib instrumentaalne – kuidas teha ta kellegi huvides kasutatavaks. Rahvasuus kõlab see: mutrikeseks.

Lausa avalikult on tööjõuturukeskne vaade hakanud valitsema kogu hariduspoliitikat, sellega samas taktis pikenevad järjekorrad laste psühholoogide juurde. Välisilm on lapsele nimelt peegel tema enese väärtusest.

Teise inimese eneseväärikust tuleks võtta kui meie kõigi eksistentsiaalset elutingimust. Mingis mõttes on eneseväärikus võrreldav aristokraatliku hoiakuga: inimese seisus kohustab. Aristokraati hoiab tema seisus eemal madalusest, valest, jõhkrusest, alatusest. Eneseväärikusest tuleneb, et kõik ei ole lubatud, nii võrsub hoiak teiste olendite, looduse, ja teiste inimeste loodu väärtustamiseks.


Avalehele
0 Kommentaari
Loe veel: