Kuuske ei tohi võtta noorendikest, kuhu need on inimese poolt istutatud Foto: Ilmar Saabas

Metsamajanduses on juba aastaid mõned valdkonnad, mille inimsõbralikumaks ja ka ettevõtjaile sobilikumaks kohendamist metsarahvas ootab ja loodab. Ent võimulolijad Reformierakonnaga eesotsas on kogu aeg neisse ettepanekutesse pika hambaga suhtunud. Suure pealekäimise järel saavutasid erametsaomanikud valimiste eel paari praeguseks võimul oleva erakonna lubaduse, et probleemidega hakatakse tegelema ning ajast ja arust seadused võetakse muutmiseks käsile. Kuid pole vist suur liialdamine öelda, et võimuleppes ja nädalaid väldanud eelarvetäitmise kõnelustel ei räägitud metsanduse tulevikust silpigi. Vähemalt sedasi mitte, et see jutt ka kusagile viinuks.

Mida siis metsarahvas soovib? Aga seda, et eramaid läbivate elektriliinide ja muude trasside eest makstaks neile õiglast kompensatsiooni. Mitte nii, et tassid hakivad nende maad risti-põiki läbi, pärsivad maa- ja metsakasutust ning omanikule tõuseb neist tulu asemel vaid kulu. Justkui polekski tema valduses olev maa elatise teenimise allikas, vaid miski, mida tuleb heast tahtest taluda, et kõigil teistel, kes nendest liinidest ühel või teisel moel kasu lõikavad, oleks muretu elu.

Sama mure on looduskaitsealadega – näiteks Natura alade majandamata jätmise eest on võimalik toetust saada, aga vääriselupaikade eest mitte. Ja selliseid alasid on eramaadel üksjagu.

Puidutööstuses tegutsevad ettevõtjad taotlevad, et meie teedele lubataks aasta ringi senisest suurema täismassiga, kuni 60 tonni kaaluvaid palgiveokeid. Taotlust nämmutatakse ühes ja teises ametkonnas, põrgatatakse ühest asutusest teise, aga tulemus on vaid see, et talveajal tohib metsareka kaaluda senise 40 tonni asemel 52 tonni.

Uuele valitsusele ei näikse need mured aga korda minevat. Veelgi enam – aastaid on Reformierakonna juhitud valitsus vilistanud ka Riigikohtu otsuste peale, mis samuti liinide talumise olukorda mõistlikuks ei pea. Säärane ignorantsus on viimaste aastate ilming ja üha süveneb, seda on nüüdseks juba euroliidu ametnike tasemelgi tõdetud.

Aga loodetavasti ei jäta metsaomanikud jonni ja jätkavad oma vajaduste kirjeldamist ning soovide teatavakstegemist üha valjemal häälel. Ja küllap siis jõuavad need millalgi ka Toompeale otsustajate kõrvu.