Mees on veel noorem ja üsna muretu — tema julgeb naerda küll. Ent see-eest tõmbuvad kõrvalseisjad seda nähes tükk maad tõsisemaks.

Selliseid naisi ja mehi, kelle hambad tulutult plomme, juureravi või väljatõmbamist ootavad, on Eestimaa täis. Tohtrite sõnul tuleb neid üha juurde ning sõna otseses mõttes haigettegevad probleemid, mis inimesi lõpuks vältimatut abi otsima ajavad, osutuvad aina tõsisemaks.

Kui hambaarsti juurde ei minda hirmust valulike protseduuride ees, ajapuudusest või omaenda hooletusest, pole põhjust suurenumbrilist hinnakirja siunata ega riiki või haigekassat rahastamisvalikute pärast materdada.

Aga kui hambad lagunevad sellepärast, et ravi on liiga kallis ning ainuüksi ühe hamba juureravi võib küündida mõnesaja euroni, pole imestamisväärt, et eelmisel aastal jättis tervelt 44% inimestest arsti juurde minemata just majanduslikel põhjustel.

Nii jõuavadki stomatoloogide juurde pahatihti inimesed, kes oleksid aasta tagasi ravile minnes pääsenud üheainsa visiidiga, aga peavad nüüd taluma pikaajalist ja palju kallihinnalisemat põletikuravi või tekkinud tüsistuste põhjustatud äärmiselt tõsiseid terviseprobleeme. Insult, infarkt, neerukahjustus, veremürgitus, loetlevad tohtrid katkiste hammaste võimalikke tagajärgi. Ning rõhutavad kindlameelselt, et riik peaks hambaravi hüvitamisse andma palju suurema panuse.

Ent haigekassa lähtub oma eelarvest — kui hüvitisi lisada või suurendada, tuleb seda teha mõne teise valdkonna arvelt. Sest raha kuskilt juurde tulemas ju ei ole.

Ehk tasuks haigekassal, sotsiaalministeeriumil ja hambaarstide esindajatel siiski taas kord ühise laua ääres kokku saada ning kehtivad hüvitised koos võimalike uute rahastamisskeemidega läbi arutada. Rasked tüsistused ning ravi edasilükkamise tõttu selle hinna mitmekordseks kerkimine annavad põhjust ka teiste erialade hüvitamispiire kombata.

Aga kui külamehe minek hambaarsti juurde jääb katki pigem sellepärast, et tohter töötab kaugel ning bussiühendust ei oota sealkandis isegi mitte kõige lootusrikkamad sinisilmad, võiks mõni tohter kaaluda uut äriideed — stomatoloogiabussi. Kui juba raamatukogu, pangakontor, kauplus, juuksur ja üht-teist veel on bussi kolinud ning sel moel ka kaugemate kantide rahvale kättesaadavaks muutunud, ei tohiks ka ühe hambaravikabineti ratastele sättimine kuigi keeruliseks osutuda.

Patsientidest puudust ei tuleks ja ehk saaks liikuv tohter nende heaks ka järelmaksuvõimaluse sisse seada — ilma intressideta muidugi.

Siis oleks naeratavate inimeste nägemiseks ehk natukenegi rohkem lootust.