Mõlgutusi koopast
Ma ei ole nüüd kindlasti see mees, kes hakkaks siinkohal seletama kliima soojenemisest ja jääväljade vajumisest ja eriti mitte sellest, kuidas inimene selles kõiges süüdi olema peaks. Süüdi või mitte süüdi, uputus ja tuul tost ei küsi.
Eelmine nädal näitas, et piisab keskmisest või isegi väiksemat sorti lumesajust, et jamaks läheks. Üldiselt ei tohiks olla midagi uut asjaolus, et Eestis järgneb kevadele suvi, suvele sügis ja sügisele talv. Kusjuures viimasest ei tea kunagi, kunas ta kohale jõuda suvatseb.
Alles siin üks aasta tuli lumi 6. oktoobril maha ja jäi sinna enam kui pooleks aastaks. Nii et oktoobri lõpupoole võiks sellise asjaga nagu lumi juba arvestada. Ent mida näitas elu? Näitas seda, et paar sentimeetrit lund suudab päris ilusasti inimeste poolt välja mõeldud toimimismudeli halvata.
Kuidas see klassikaline tsitaat kõlaski – “on tänapäeva kurb tõsiasi, et inimesed liiguvad suurtel kiirustel ja hulgakaupa”? Nojah, väike lumi võttis sellest valemist suured kiirused välja, seejärel võttis liikumise ka välja ning inimesed jäid hulgakaupa seisma. Ummikutesse ja teeveerde ja kodudesse.
Mina jäin laevast maha. Paljud jäid kusagilt maha ja paljud asjad jäid ära, aga tegelikult oli see siiski sõbralik meeldetuletus, et vaadake nüüd, sõbrakesed, ja pidage meeles, mis maa see on, kus me elame. Ning hoidke asjaomase aastaaja saabudes kasukad ja talvekummid ligi. Elu läheb edasi, keegi hukka ei saanud, kõik toimib. Ajalehed ilmuvad, saame teada uutest kuritarvitustest, massikommunikatsioon on mõnus.
See on ikka märksa hullem asi, kui suure ookeani pealt murrab sisse maailmasuurune torm, viskab paadid hunnikusse, teeb majad märjaks ja loputab metroo puhtaks. Massikommunikatsioon müüb meile maha iga viimase kui koleda uudise maailma pealt, aga mõni asi ongi päris kole, tegelikult ka.
Või mis kole, tormid ja üleujutused on sama vanad kui maailm, erinevalt inimestest. Et viimased elutsevad paikades, mis tormide teele ette jäävad, pole enam tormide viga.
Meie elupaik siin Eestis olla kõikvõimalike katastroofide mõttes kõige turvalisem kogu maailmas. Meil on ilm ühtlaselt vilets, ei ole äärmusi. Pole nii, et muudkui ilus-ilus-ilus, turistid-turistid-turistid, ja siis ühtäkki surm-surm-surm.
Meie peame endale ise jamad välja mõtlema ja need siis teoks tegema. Me saame sellega hakkama küll. Eriti kui uskuda massikommunikatsioonivahendeid. Jama rohkem kui vaja.
Näib lausa, et meil on siin maanurgas nii pagana hea elada, et meil on jumala ükskõik, keda ja kuidas me endid valitsema valime.
Mõelgem aga korraks, mis saab siis, kui sõber loodus otsustab ka meile oma jõudu näidata ja keerab näiteks viisteist korda suurema lume kokku kui mineva nädal oli ja kolm korda käredama külma kui meie talves harilikult, ja seda mitte paariks päevaks, vaid õppeaasta lõpuni?
See on võimalik. Ja siis mõelgem, kas veame välja ning missuguse meeskonnaga. Võib ette tulla olukordi, mis nõuavad oskusi enamaks kui parteikukru parlanksis pidamine.
Massikommunikatsiooni vastandiks peaks olema eravaikus. Vahel on tunne, et tahaks talveunne. Ilma kogu selle rumala jamata, mis teabevahendeist tasuta ja tasu eest tuppa hoovab. Aga ei saa hästi, süda ei lase. Muidu mine tea, kesasjad meid siis valitsevad, kui ükskord nina koopast välja pistad ja lumi sulanud on. Kui on.
