Mõrtsuklik põllumajandus. Kõlab pahasti? Jah, aga nii on..
„Igal aastal hukkub tuhandeid loomi ja linde heinamaadel vikatitera all. Loomade elu päästaksid õiged niitmisvõtted, mida juba kolhoosiajal õpetati. Aga paljud ei järgi neid tänaseni,“ kirjutatakse seal.
Eelnimetetud artikli autor Riho Västrik jätkab: „Mugavusest niidetakse kõigepealt heinamaa otsad, et siis edasi-tagasi liikudes keskele jõuda. Kui heinamaa otsas on juhuslikult mets, on loomad kindlas lõksus. Uluk on harjunud käima oma radu. Kui tal lõigata põgenemistee varjetingimustesse- metsa, siis ta peidab end paraku viimase heinakaare sisse. Tänapäevaste liikurniidukite puhul tähendab see, et viimane niide on nagu hakkliha.“
2003. aasta 17.juuli Maalehe lisa Targu Talita avaldas artikli „Hoidu tapmast“, mille on kirjutanud põllumajanduse projektijuht Maaria Semm. Ta ütleb nii: „Ärge niitke heina nii, et sõidate traktoriga heinamaa servast selle keskpunkti suunas! Heinamaa niitmist peaks alustama keskelt väljapoole. Üks turvalisemaid niitmisviise on esimese niite tegemine rohumaa keskelt, et siis järk-järgult servade suunas liikuda.“
Aga kuis on siis täna, aastal 2014?
Olen jälginud meie põldurite heinaniitmist ja viljavõtmist. Mis on muutunud nende aastatega, mis jäävad 2002 ja 2014 vahele? Ainult põldude suurus.
Praegune põllumajanduslik maaviljelus on üliintensiivne ja kogub veelgi tuure, toetudes peaasjalikult väljavõideldud eurotoetustele ja Euroliidu Rohelise Põllumajanduse nõuete mittearvestamisele, sõnaga, Eesti Vabariigi põllumajanduspoliitikale.
Põllud on ülisuured. Kui ma oma kodutänavast välja sõidan kas siis põhja või lõunasse, siis tundub, et kõik see maa, mida silm haarab, on vaid üksainus suur põld. Kuna ma pole kohalik, siis sõites mujale, eriti just bussiga, on näha sedasama mujalgi Eestis.
Siis ongi väga selgesti näha, kuidas liikurniidukid või kombainid sõidavad ikka ringiratast. Vahel on suurel viljapõllul näha selles ringis kimamas mitut kombaini, justkui sotsialistlikku võistlust tegemas, et kes kiirem ja tublim.
Eelmisel aastal õnnestus mul avaldada kohalikus ajalehes samateemaline lugu pealkirjaga „Hoidu tapmast“. Seejärel kohtasin üht kohalikku agronoomiharidusega põllumeest, kes ütles: „Lugesin su lugu. Sain targemaks. Pean tunnistama, et mina pole varemini mõelnud. Olen ikka ja alati ainult ringikujuliselt niitnud.“
Eelmisel aastal oli ühes telekanalis viljavõtmise ajal intervjuu eesti kõige suurema kombaini juhiga, kes oli ka juhtumisi eesti pikim kombainer, nii kahemeetri mees. Seal nad siis seisid põllu veeres, mees ja tema hiigelkombain, kui reporter küsis, et kuidas siis on ka töötada eesti kõige võimsama kombaini peal. Kombainer vastas eestlaslikult tagasihoidlikult, et oh, ei midagi erilist. Töö käib nagu ikka. Algul niidame viljaringid lahti ja siis läheb võtmiseks.
Eestis pole viimase ajal täpselt uuritud, kui palju loomi põllumajandusmasinate läbi hukkub. „Kohtades, kus on intensiivne põllundus, võib hukkuda isegi 50-70 protsenti noorloomi,“ on arvanud Mahtra riigijahipiirkonna juhataja Jaan Mitt.
Keskkonnaministeeriumi looduskaitsenõuniku Tiit Sillaotsa sõnul pole seadust heinaniitmise võtete ja tähtaegade kohta, tegu on eetikaküsimusega. Ainsat väljapääsu näeb Sillaots inimeste veenmises.
Kelle ülesanne oleks aga inimeste veenmine? On see keskkonnaamet, põllumajandusministeerium või hoopis looduskaitsjad? Kes peaks põllumehi veenma? Või võtma vastu seaduse või määruse või juhendi heinaniitmise (viljakoristuse) võtete ja tähtaegade kohta? Näiteks jahimeestel on ju oma jahiseadus ja jahieetika koodeks.
Keskkonnaameti nõunik Teet Koitjärv õpetas ja juhendas 5. mail raadioeetrist meie elanikkonda, et ära näpi pesast tulnud ja abituna tunduvat linnupoega ega too metsast koju abituna tunduvat kitsetalle või muud loomalast. Kas ei võiks tema või keegi teine nõunik või spetsialist nõnda samuti õpetada põllumeest, et armas põldur, hoidu tapmast sedasama linnupoega või kitsetalle.
Usutavasti ei tee enamik traktoriste loodusele tahtlikult kurja. Mees, kes on ise näinud, kuidas viimase kaare sees on jänese pojad või on mõnel kitsetallel jalad alt ära sõitnud, teeb omad järeldused.
„Parim variant on, kui masinaga sõidetakse niidutüki keskele ja alustatakse sealt. Tegemist on n.n. lahkuniitmisega, kus keskosa niidetakse lahti enne ja minnakse edasi äärte poole. Siis saavad kõik, kes ennast peita tahavad, seda teha. Lubamatu on, kui traktor hakkab servast võtma ja jõuab spiraalselt keskele,“ selgitas Jaan Mitt.
Samuti tuleks linnupoegade säästmiseks heinateoga pisut oodata, et linnupojad jõuaksid pesadest lahkuda.
