Kakskümmend üks aastat tagasi algas hiljem laulva revolutsiooni nime saanud murranguaeg eelkõige ühe konkreetse keskkonnakaitselise aktsiooniga - fosforiidisõjaga. Ehk üldrahvaliku võitlusega Virumaale plaanitud suurte fosforiidikaevanduste vastu.

"Ei taha, ei saa sind jätta, Virumaa!" laulsime kõik koos. Ega jätnudki.

Vastupidi, rahvas sai maitse suhu, kui suur jõud üheskoos sihikindlalt pingutades ollakse. Ja seda mitte ainult keskkonda kaitstes. Loogilise jätkuna tulid Hirvepark, IME (Isemajandava Eesti) ettepaneku arutelud, loomeliitude vaimne vabanemine, Rahvarinne, Balti kett ja kodanike komiteed.

Millegipärast tundub, et suurel prügikoristusaktsioonil "Teeme ära 2008" oli hulk ühiseid jooni just omaaegse fosforiidisõjaga. Mitte ainult seepärast, et mõlemal juhul tegeldi keskkonnaküsimustega. Asi polnud ju toonagi ainult fosforiidis ega nüüd vaid nii või nii mitme tonni prügi koristamises metsa alt.

Ühiskonnas talguliste poolt valla päästetud positiivne energia on ilmselgelt palju suurem ja võimaldab enamat käima lükata. Ühelt poolt oli prügikoristuspäev ühekordne ettevõtmine õhtuks saavutatud kindla tulemusega, teisalt aga ka kodanikuühiskonna mobiliseerumise proov. Mõlemad küsimused said selge positiivse vastuse - jah, teeme ära!

Ning kui nüüd 1. mail plaanib suuresti sama seltskond korraldada üle-eestilised mõttetalgud, siis pole keeruline otsida sellelegi analooge omaaegsetest rahvarohketest IME foorumitest või ka Rahvarinde alguspäevadest. Kas tõesti ajalugu kordub ja kui kaugele see kordus oma arengutes ikkagi ulatuda võib?

Skeptiliselt asjale vaadates saab väita, et praegu pole olukord mõttetalgute korraldamisel üldse sarnane 1987.-88. aastaga, kui iga vabamat mõtteavaldust ahmiti nagu õhku. Elame vabal maal ja tänu Internetile on sõnavabadus muutunud nii absoluutseks, et enamat oleks raske ette kujutada. Kes tahes võib laua tagant tõusmata paisata oma targad või mitte nii targad mõtted minutiga vabalt netifoorumitesse. Ja iga teine võib neid vabalt lugeda ja arvustada.

Sellest hoolimata tundub, et 1. mai mõttetalgud võivad õnnestuda. Et kokku tulemist ja koos mõtlemist on just praegu vaja rohkemgi kui mõnel teisel ajal. Ühtehoidmise tunde ja mõttekaaslaste leidmiseks. Ja kui mitte muu pärast, siis tõestamaks parteide küünilistele poliittehnoloogidele, et rahvas ikka hoolib küll riigis toimuvast ja poliitika tegemise viisidest.

Tunnistagem, raske on praegu päris täpselt aru saada, kuhu 1. mail tahetakse mõttetalgutega välja jõuda. See võib olla aktsiooni peamine nõrkus, aga osutuda ka tugevuseks. Järelikult sünnib see, mis peab sündima.

Muidugi võib ka panna käed risti rinnale ja vaadata kõrvalt, et huvitav, kuidas neil siis see asi õnnestub. Aga praegu on hea aeg küsida: mida sina ise oled teinud oma kodukoha heaks? Minu Eesti heaks?