Vabadussõjast ja Eesti ajaloost rääkimise teebki kõige raskemaks see, et neid, kes teaks ja mäletaks, pole enam kuigi palju. Isegi mitte nii palju, et igasse kooli keegi rääkima jõuaks. Ja emotsionaalne side noorema põlvkonnaga jääb olematuks.

Olles neid intervjuusid kümneid kordi kuulanud, ei saanud lahti tundest, et nad on ühe mosaiigi killud ning nendest kildudest saab kokku üks tervik. Kusjuures tundub, et kaasajal pole terased 100aastased enam sugugi haruldased.